Koos kandsid Urmas ja Elsa hoolt, et elu ei kaoks ka nö tagalast. Koos elati üle palju ilusaid hetki, aga ka neid, mil jäiste olude tingitud isoleeritusest kippus leib laualt lõppema.

Urmas jõudis ära oodata aja, mil elu hakkas saarele tagasi pöörduma ning tundis selle üle tõsise saare patrioodina siirast heameelt. Positiivsus on seda märkimisväärsem, et saareelanike elu polnud meelakkumine - igapäevaselt toimiv elektrisüsteemgi õnnestus saarele rajada alles kolme aasta eest.

Kesselaiul asuva Jaani talu peremehe Indrek Allmanni sõnul jõudis vaid 52. aastaseks elanud Urmas koos kaasaga oma tagasihoidlikus kodus vastu võtta tõenäoselt rohkem inimesi kui enamus meist seda oma elu jooksul jõuab. "Tema head sõna ja tugevat käepigistust mäletavad paljud. Kesselaid ja selle inimesed on sügavas leinas,” sõnab Allmann.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena