Toon teile sellise näite – meil on natuke metsa, nii 50–60 hektarit. Seda on vaja hooldada, raiuda, harvendada. Mina ei saa oma aastates metsatööd teha, aga kui palkan inimese, siis pean tööle peale maksma. See pole ometi õige. Riigil on lihtne võtta makse kütuselt, palkadelt ... lõpuks on summad nii suured, et omanik ei saa midagi ja pole mõtet tööd ettegi võtta. Lõpuks on see riigile ju kahjulik. Aga riiki pead haarama ju tervikuna, vaatama, mis annab kõige rohkem tulu.

Jah, ühest küljest on inimestel muidugi alati probleemid, aga need on ju riigi enda inimesed!

Mul on väga kahju sellest, et inimesi, kes täidavad riigieelarvet, ei näe ega kuule keegi. Ühestki meistrist või insenerist ei räägita midagi, neid polegi nagu meil enam. Vanasti kirjutati töölistest pidevalt, seda ehk sai tõesti liiga palju, aga kui nüüd seesama inimene täiesti unustatakse, siis on lihtsalt valus! Ma ei räägi praegu endast, ma räägin neist, kes on otseselt tööpingi taga.

Pikemat intervjuud loe juba homsest Maalehest!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena