Riigikogu liikme Peeter Ernitsa avaldus: Vennatapusõjast vaikivasse ajastusse?
Pool aastat on lugupeetud presidendikandidaate õrnal tulel grillitud, uuritud nende seisukohti nii välis- kui kaitsepoliitika koha pealt, lastud neil hüpata piltlikult öeldes läbi põleva rõnga, uuritud nende pereelu ja selgitatud, kas nende isadel äkki raudristi pole. Nüüd püüame neid unustades vähem kui nädalaga Eestile uue presidendi teha. Ma olen sügavalt häiritud viisist, kuidas vanematekogu pealekäimisel peab riigikogu esmaspäeval Eesti Vabariigile ametisse nimetama presidendi, kes peaks olema riigikaitse kõrgem juht ja riigi pea. See viis on minu meelest vale. See on ka häbiväärne. Rahvale see ei sobi ega meeldi. Ma küsin teilt, miks me seda siis teeme? Häbeneme ära ja teeme asju õigesti.
Küsimus ei ole mitte praeguse presidendikandidaadi Kersti Kaljulaiu isikus või selles, kas ta mulle meeldib või mitte. Ma tunnen Kerstit: tubli tüdruk. Ma olen juba aastaid tagasi rääkinud sellest, et Kerstist võiks saada president. Kuid täna ma leian, et riigikogu ei saa ametisse määrata Eesti Vabariigi presidenti nädal pärast kokkulepete kriisi.
Parem seitse päeva häbi kui viis aastat häbi. Pool aastat ei suutnud me üksteisega rääkidagi ja nüüd armastame üksteist nagu ei kunagi varem? Vanarahvas oleks öelnud – kas te olete soovett joonud, hääd kolleegid riigikogulased! Mina ei ole.
Seetõttu teen ettepaneku Kersti Kaljulaidu presidendi ametisse mitte nimetada. Ainuke võimalus leida täna Eestile pärispresident, on valida neist, kes tegid kaasa kogu kurnava kampaania, kellega Eesti inimesed said mitme kuu jooksul tuttavaks. Kas me tohime visata ja unustada ära kogu demokraatliku protsessi – nagu poleks seda olnudki – kokku võttes seda vaid sõnadega „saage üle, võitjaid ei olnud“.
Oleme täna püüdnud Eestile presidenti valida juba viiel korral. Kolmes voorus riigikogus ja kahes voorus valijameeste abiga. Võitjana väljus neist viiest voorust üks inimene – Siim Kallas. Seepärast oleks loomulik valida presidendiks just tema – valimiste sisuline võitja. Või vähemalt esitada ta esmaspäeval toimuvaks kuuendaks valimisvooruks teiseks kandidaadiks. Siis oleks tõepoolest tegemist presidendi valimistega, mitte määramisega.
Presidendi ametisse määramisega on juba kuulutatud välja vaikiv ajastu, kus ükski riigikogu liige ei tohi sõna võtta ja oma arvamust avaldada. Nagu ütles hea kolleeg Laine Randjärv oma Facebooki postituses: „Urve Tiidus oli ainukene, kes nõudis aja mahavõtmist ning võimalust arutada ja kohtuda kandidaadiga. Samas, enne fraktsioonide kohtumist potentsiaalse kandidaadiga oli meie esimees Eiki Nestor juba andnud intervjuusid AK-s ja saatnud pressiteate. Igal pool kostis sõnum, et vanematekogu on teinud juba ettepaneku Kaljulaidile kandideerimiseks, ehkki tegelikku seisukohta polnud saanud selleks ajaks keegi reaalselt kujundada. Peale ettepaneku tegija enda. Ma käsitlen seda Nestori sooloprojektina, sest mulle teadaolevalt ei olnud ka sotsid ise sellise asjade käiguga 100% rahul.“
See, et 2016. aastal on meil selline Vabariigi presidendi valimise seadus, mis ei luba valimiste võitjat presidendiks kuulutada, on riigikogu läbikukkumine. Riigikogu ei ole suutnud aastaid muuta väga kehva seadust, kuigi vajadusest on räägitud juba ammu.
Meil on vaja valimiskorra kapitaalremonti. Mina ei suuda alla kirjutada sellisele otsusele, mis on meid viinud ühest läbikukkumisest teise ja nüüd viib ka kolmandasse. Kuidas me motiveerime potentsiaalseid poliitikuid valimistulemuse nimel pingutama, kui riigikogu selge sõnum on: Eesti poliitikas käib kõik ainult tagatoa suva ja meele järgi. Piinlik on.
Ma olen rääkinud kõikide fraktsioonide liikmetega. Paljud neist tunnevad täpselt samasugust hingematvat pettumust nagu mina ja nagu Eesti rahvas, kelle jaoks on demokraatlikud valimised kaotanud mõtte. Ka Kersti Kaljulaid ise mainis oma kirjas Eestimaa inimestele, et ükskõik, kes praegu uue tulijana presidendiks saab, on portselanpresident. Kersti, ära taha selleks saada!
Ühenädalast õnnetust ei saa venitada viieaastaseks katastroofiks. Ma olen kindel, et Kersti Kaljulaid saab presidendiametis hakkama, aga see, kuidas ta ametisse nimetatakse, mädandab Eesti poliitilist kultuuri. Praegu toimuv ei ole demokraatlik valimisprotsess, see on ametisse määramine. Nagu nõukogude ajal. Mina sellega kaasa minna ei suuda.
Head kolleegid, Riigikogu liikmed, tuleme mõistusele, ajame selja sirgeks. Vähemalt korraks.
Peeter Ernits
Riigikogu liige
