See, et siin on kaks erinevat õigeusu kirikut, tuleneb ajaloost ja peame arvestama kontekstiga. Kirikupeana ma allun kujunenud olukorrale. Ent ma kannatan sellepärast palju, sest nad ei taha, et me oleksime koos. Kas see on nende strateegiline, poliitiline või muu huvi, ma ei tea seda. See situatsioon, mis siin praegu on, ei ole tegelikult õigeusu põhimõtetega kooskõlas, see pole kiriklik.

Prantsusmaal olin piiskop, kes kõige enam suhtles eri rahvusest usklikega. Arvasin, et ka Eestis leian eest vennaliku olukorra, nad on ju meie sama usu vennad, kelle kodu on Eesti.

Minu süda on olnud koostööks avatud. Kirjutasin mitu korda patriarh Aleksius II-le, samuti olen kirjutanud patriarh Kirillile, kellega suhtlesime juba siis, kui ta oli veel metropoliit. Meil on üks usutunnistus, meil peaks olema sarnased vaated ja huvi koos töötada, kuid pole saanud ühtegi vastust, ka mitte Eestis asuvalt kirikult. Ent jätkan lootuse hoidmist, et saame probleemidele lahenduse. Töötan selle nimel jätkuvalt.

Pikemat intervjuud loe juba homsest Maalehest!