Kes on see Laura Silva ja mis on tal tegemist süldi ja loorberiga?

Mõnel juhul lähevad kokku kaks nime, mille lihtsa kõla taga on midagi hoopis muud.

Maalehe reisi kolmas päev viis reisilised Ida-Madeiral kasvavasse UNESCO kaitse all olevasse loorberimetsa. Ja et loorber on ladina keeles laurus ja mets silva, siis tuleb Madeira eriilmelise ja maailmas ainulaadse loorberimetsa nimeks laurissilva. Kui seda kiiresti öelda, tuleb kokku päris eestimaise kõlaga nimi, kuid siin sarnasused lõppevad.

Germalo giid Heigo Sahk teadis rääkida, et Madeiral kasav loorber on meil poes müüdavast intensiivsem – toidule lisades ei saa seda sinna lõpuni podisema jätta, sest võib jätta mõru maitse.

Sülti keedavad madeiralased muide samuti, see on küll veidi teistsugune (ei laineta ega ole nii tarretisene, kui Eestis) ning söövad ka meelsasti kõiksugu rupskeid nagu seasõrad ja muu selline.

Loorberioksa kasutatakse ka liha küpsetamisel – eelnevalt on lihatükk loorberilehtedesse mähitud ning siis loorberitiku otsas tulel küpsetatud. See on aga pigem traditsiooniline viis varasemast ajast.

Kevadel, õitsemise ajal lõhnavad hämarad ja kõrged loorberisalud eriti vürtsikalt, praegu pisut vähem.

„Mina tunnen end siin nüüd täiesti omas elemendis,“ rääkis Mall Viljandimaalt, kes armastab väga metsas käia.

Tee läbi salu kulgeb mööda levadat – Madeirale omast veekanalit, mille kõrval saab mõnusalt kõndida. Üks selline pikem matk on veel ees.

Ühe üllatuse pakkus loorberisalu veel – seal kasvavad mõnemeetrised mustikapuud, mil marjadki otsas. Seda küll vaid tipus, sest altpoolt on kõndijad juba kõik ära napsanud.

Huvitav koht küll, kus mustikale minnes tuleb kaasa võtta väike treppredel!