MAALEHT MADEIRAL: pookimine ja silmamine ja üks väga kahtlane nunn
Istanduses esitati eestlastele veider palve – võtku me ritta, et meid saaks pildistada! Kui perenaine veel rahvasummaga selfit tegema hakkas, tekkis grupil huvi, et mis siis nüüd lahti on?
„Selgub, et oleme siin esimesed eestlased,“ edastas Germalo giid Heigo Sahk asja tuuma. Ja turistide osas peetakse Madeiral rangelt arvet – kes nad on, kust nad on ja palju kulutavad. Muide, poeomanike seas tehtud küsitluse kohaselt olevat eestlased ostujõult kolmandal kohal ja soomlastest tunduvalt ees!
Mango- ja avokaadokasvanduses küll rahast juttu polnud, grupid vaatasid eri sorte ning tehti ka näitlik silmamine, mis aiandushuvilistele on ammusest ajast tuntud töövõte ja midagi muud seal üllatavat polnud, kui troopilised taimed, millega toimetati.
Huvitav oli aga küll. Avokaadopuu alla ju naljalt ei satu, samuti ka kasvuhoonesse, kus kasvavad papaiad.
Edasi viis tee otse mägedesse kõrgele Eira do Serradole. Tee oli käänuline ja kulges järsaku serval – kõrgusepelgajatele paras katsumus. Õnneks on kohalik bussijuht kogenud mees ning rahulikud sõiduvõtted maandavad mitmed hirmud.
Eira do Serrado oli Maalehe rändurite saabudes udusse uppunud, mis tähendas, et käisime seal ära sõnasõnalt pea pilvedes. Vaated olid väikest märgumist kindlasti väärt.
„Ega Maaleht pole varem Nunnade orus piknikku pidanud,“ uuris giid Heigo ja oli päris rahul, kui sai kinnituse, et niisugust asja pole tõesti varem juhtunud.
Heigo organiseerimisvõime ulatus sinna, et väärikas maamees Aivar muudeti sekunditega nunnaks. Tõsi, välja nägi ta äärmiselt kahtlust äratav ning asja ei parandanud ka see, kui valenunn innukalt veinipudeli järgi haaras.
Maalehe pikniku võis sellega alanuks lugeda.
Nunnade org ise on Madeira kõige sügavam org. Et org ei avane mere poole, jääb ta võõrastele varjatuks ning sinna pagesid piraatide rünnakute eest kunagi Funchali nunnad – teed mööda ei saanud orgu veel eelmise sajandi algulgi.
Piknik läks ilusti korda, algas küll vihmas, kuid lõppes päikesesäras. Spetsiaalselt selleks küpsetatud pirukad kadusid kõhtudesse ülikiirelt – tunnustus kohalikule pagariärile!
Edasi tulid uhked Monte aiad ja ainulaadne meelelahutus – sõit puujalastega kelgul mööda klaasjaks lihvitud asfaltteed järsust mäest alla. Aga sellest tuleb küll eraldi kirjutada!
