Mis juhtub siis, kui Iisaku kihelkonna muuseum hakkab propageerima kanepit?
Kõigest kaheksa kuud Iisaku kihelkonna muuseumi juhtinud Marko Vinni on liikunud edasi penikoormasaabastega. Esiteks: eelmisest nädalast kannab muuseum maaturismi kvaliteedimärgist. Teiseks: peagi läheb lahti muuseumi väljapanekute nüüdisajastamine. Ja kolmandaks: muuseumi tulevikuplaanidesse kuulub ka kanep, kirjutab Põhjarannik.
"Kanepist on võimalik päris palju tooteid teha," rääkis Marko Vinni ja täpsustas siis, et jutt käib ikka harilikust kanepist, mitte india kanepist. "Harilik kanep kuulus vanasti poluvernikute igapäevase toidu hulka. Tänapäeval on aga nii, et kui räägid kanepist, siis kõik mõtlevad kohe india kanepit. Pärandkultuuripäeval näiteks ütles üks naisterahvas, et ta ei saa kanepipiima juua, sest peab pärast minema autoga sõitma."
Vinni kinnitas ka, et on kõik need kanepitoidud ära proovinud: piima, tembi ja ka kanepikama. "Täiesti söödavad."
Mis on mis:
Kanepitemp ehk kanepitamp ehk jurss (ka: ruustli, kruustli) on kuivatatud ja pruunistatud ja jahuks tambitud hariliku kanepi seemnetest valmistatud paks pudrutaoline toit.
Kanepitempi söödi 20.sajandi esimesel poole Lõuna- ja Ida-Eestis kas pearoana või toidu kõrvale aga ka leivamäärdena.
Kanepipiim (murdekeeles ka: kanepileem) on kanepijahust või puruks tehtud kanepiseemnetest ja veest tehtud valge piimjas vedelik.
Kanepipiima kasutati 20. sajandi alguseni Eestis piima aseainena. Eeskätt tarvitati seda Kagu-Eestis, vähem Lõuna- ja Ida-Eestis.
