Iraagis põlema pandud väävlitehasest paiskuvad gaasid mõjutavad keskkonda ka Euroopas

Daeshi terroristid süütasid Iraagis Mosuli lähistel väävlit töötleva keemiakombinaadi, millest välja paiskuvate söövitavate ja lämmatavate gaaside pilv küündis koguni Süüria, Iraagi ja Türgi kohale. Mis on väävli süttimisel tekkiv vääveldioksiid ja kuidas see keskkonnale mõjub, selgitab Tallinna Tehnikaülikooli anorgaanilise keemia õppetooli dotsent Toomas Tamm.

Vääveldioksiid (SO₂) on mürgine ja juba selle 0,1 protsendine sisaldus õhus võib inimese tappa 10 minutiga. Pikemaks kokkupuuteks on sellega võrreldes lubatud 200 korda väiksem kontsentratsioon.

Looduses mõjub SO₂ sarnaselt kõigile imetajatele. Eri liikide vastupanuvõime võib olla erinev, aga pikemaajaline kokkupuude SO₂'ga saastatud õhuga lõpeb kõigile fataalselt.

SO₂ reageerib veega, moodustades väävlishappe (H₂SO₃), mille kaudu mõjutab keskkonda sattunud ja veekogudes või vihmas absorbeerunud SO₂ pinna- ja põhjavee happelisust, mis sõltuvalt saaste määrast mõjub hävitavalt erinevatele elusolenditele.

Tööstusest pärinev SO₂ on üks happevihmade tekke peapõhjusi.

Milline on saaste mõju keskkonnale?

Ühekordse saastumisjuhtumi mõju keskkonnale on peamiselt lühiajaline. Kui me ei räägi vahetult saasteallika naabruses olevatest aladest, siis kui uut saastet ei lisandu, peaks mõne nädala või kuuga looduslike vete happelisuse tase taastuma. Kui aga selleks ajaks on taime- ja loomariigis toimunud pöördumatuid muutusi (taimed, loomad kahjustatud või hukkunud), võib looduse taastumine aastaid aega võtta. Kui pilve mõju peaks jõudma Eestisse, siis ühekordsel mõõdukal saastumisel mullaviljakusele tõenäoliselt püsivat mõju ei ole.

Kuna mõju keskkonnale on peamiselt vee happelisemaks muutumise kaudu, sõltub see eeskätt saaste kogusest ning vete edasisest liikumisest. Aluselisel pinnasel (lubjakivi) taastub vee happelisus ühekordse saastejuhtumi järel kiiremini kui näiteks liivapinnasel. Kindlasti sõltub mõju püsimine või kadumine ka ilmastikust.

Kui aga happevihmade tagajärjel on näiteks puud hukkunud, püsib selle otsene ja kaudne mõju aastakümneid.

Tööstuses püütakse SO₂ enamasti kinni enne gaaside atmosfääri paiskamist. Juba atmosfääris olevat SO₂ on väga raske "kinni püüda". Selleks tuleks kogu puhastatav õhk läbi puhastusseadme suunata, mis vähegi suurema ala korral ei ole praktiline.

Väävlishappes sisalduv sulfitioon ei ole iseenesest kuigi mürgine. Väikestes kontsentratsioonides on sulfitid kasutusel konservandina (E221 naatriumsulfit, E222 naatriumvesiniksulfit jt), seega võib neid isegi toidus sisalduda.

Kui hape on looduslike alustega reageerides neutraliseerunud, ei ole erilist põhjust näha vaeva sulfititest vabanemiseks. Taas pean siin silmas kontsentratsioone, mis tulevad kõne alla saaste jõudmisel Eestisse, mitte vahetult Iraagis põlengupiirkonnaga piirnevail aladel
toimuvat.

2003. aastal põles sama tehas

NASA võrdles praegust juhtumit 2003. aasta juunikuus täpselt samas tehases olnud põlenguga, mis oli veelgi traagilisem, kirjutab portaal Läänlane.

2003. aastal uurisid NASA Goddardi kosmoselendude keskuse ja Marylandi ülikooli teadlased satelliidipiltidelt, kui palju vääveldioksiidi paiskub atmosfääri Al-Mishraqi väävlikaevanduse ja -tehase põlengust. Nad arvutasid välja, et tollal sattus ligi kuu aega kestnud põlengu jooksul iga päev atmosfääri 21 kilotonni toksilist vääveldioksiidi. Seda on umbkaudu neli korda rohkem, kui tekib vääveldioksiidi reostust maailma suurimast ja ühest reostatuimaist kaevanduspiirkonnast Venemaal Norilskis.