Kordusõppustel Viljandis
Ma ei saa aru, et mis kordusõppustele, sest mina pole ju sõjaväes käinud, aga niimoodi seisis kutse peal kirjas, et ikka kordus... Kutse sai ka Leo, kes samuti asumiselt tulnud. Mina ei võtnud kutset tõsiselt ja kohe määratud kuupäevaks kohale ei ilmunud. Leo käis ka ikka tööl edasi. Töötasime Kamara sovhoosis. Meid perega ei lubatud oma kodurajooni elama ja nii meie pered leidsime endile uued elukohad Abja Rajoonis. Meie pered küüditati Pärnumaalt. Leo perega Saarde vallast, mina Tali vallast. 1958. Aastast kuulusid nimetatud vallad juba Kilingi-Nõmme rajooni koosseisu.
Küsisin Leolt, et kas lähme ka või jätame minemata. Leo arvas, et mina peaks kindlasti minema, tema olevat vabastatud väikeste laste tõttu. Möödus juba mitu päeva kui ma võtsin Abja reisi ette. Sõjakomissariaadist sain riielda nii eesti kui ka vene keeles. Küll olid kurjad mu peale. Leidnud Viljandis aadressi järgi sõjaväeosa üles, käis seal õues parajasti eesti poiste utšina. Kamandod kõik vene keeles.
Kandsin korrapidajale ette, et kes ja kust jne. See kutsus majori aukraadis ülemuse, kes üldsegi ei kurjustanud. Küsis vaid, miks ma hilinesin. Ütlesin, et ei olnud kodus kui kutse tuli. Käisin vennal külas, kus olin mitu päeva. Abjas ei tulnud pähe valetada.
Meie kasarmu paiknes Tallinna-Jakobsoni tänavate nurgal. Seal asus Insener-Tehniline väeosa. Kuidas selle väeosa täpne nimetus võis olla – ei mäleta enam. Igatahes võis selles väeosas olla mitusada meest ja tublisti igasugust tehnikat ja varustust. Ka sigu peeti seal, mis linnarahvale sugugi ei meeldinud. Soldatitele meeldis küll, kui supp sellest sealihast üsna maitsev sai.
Meid, Eesti poisse võis olla kuni 20, enamasti Siberist asumiselt tagasitulnud mehed. Kõige vanemad liginesid juba neljakümnele eluaastale. Jaak olevat isegi Saksa sõjaväes käinud mees. Tundsin teda sellest ajast kui ma 1948-1949 Kilingi-Nõmme, traktorijaamas traktoristide kursustel õppisin. Veel oli Albert, keda ma tundsin, õppis ka minuga koos. Jaak oli traktori brigaadi brigadir. Peale traktorijaama hakkas Jaak metsamajandis puidutreialiks.
Meie saime omaette kasarmu tänava nurga peale. Kasarmu ei olnud köetav ja meil tuli öösiti magada väga külmas ruumis õhukese teki all. Sinelit ei lubatud peale võtta, kuigi need olid olemas. Sokke ka ei lubatud kanda. Neid asendasid jalarätid, jalavarjudeks kirsasaapad. Päeval tehti rividrilli sisehoovis ja tänavatel kolonnis marssimist. Staršinaa tõi meile akordioni, et selle pilli saatel oleks poistel lõbusam marssida.
Staršinaa punase lipuga kolonni ees, mina akordioniga marssi mängimas, saatmas poiste laulu ja kirsasaabaste kabjaplaginat. Mai keskel ilmad soojenesid – seega paranesid meie olmetingimused. Süüa saime normaalselt. Kui kokkadel kapsas otsa sai, viidi meid autoga loodusesse hapuoblikaid korjama. Selleks jagati igaühele välja riidest kotikesed, kuhu see produkt paigutada. Mõned kilomeetrid Karksi-Nuia poole leidsime sobiva korjekoha. Ülemus keelas teekäijatega suhelda, aga mõned jalgrattasõitjad taipasid kohe, et „koristame kapsast“. Neid ju keelata ei saanud meile märkusi teha. Oblikasupp maitses väga hästi. Kokk Nalõvaika, ukrainlane, oskas hästi toite valmistada. Mina käisin tema juures mitu korda kartuleid koorimas, teised ei tahtnud eriti minna. Minu meelest on parem kartuleid koorida kui gaasitorbikuga üks kilomeeter maha joosta. Seda tuli ette mitu korda, kusjuures leedulasest staršinaa armastas meid, eesti poisse piinata. Teine staršinaa oli lätlane, Roose, väga tore ülemus, Leeduka nime olen unustanud. Koos Roosega tänavatel marssides laulsime rivilaulu: „Saa vabaks Eesti meri“ Linnarahvas hüüdis meile hurraa, tublid poisid! Marssinud lauluga väeosa hoovi sisse, rivistas major meid ühte viirgu üles ja põrutas:“Blagadarjuu za haroošuju bojevevuju pesnju!“ Küll meil oli hea meel, et ei saanud aru, mida need sõnad tähendasid.
Äraandjaid meie hulgas ei olnud. Merivood jäigi meie marsilauluks. Udo, päritolult saarlane, teadis laulu sõnu ja meie kirjutasime igaüks omale paberi peale ja õppisime pähe. Udo elukoht oli Lõuna-Eestis, teda ka ei lubatud Saaremaale oma kodukohta elama. Udo mängis ka akordioni ja me pidime hakkama valmistama ette eeskava Tänassilma jõele, meie väeosa poolt ehitatud silla avamise auks korraldatud peole, mis pidi toimuma Tänassilma rahvamajas. Vabal ajal sai tugevasti harjutatud. Solisti pakkus ennast laulma Uno, kes paistis kõigega hakkama saavat. Udo laulis ka väga hästi, jutustas põnevaid lugusid ja tantsis seda madruste tantsu „Jablotškat“, tegi muudki komejanti kui olukord nõudis.
Silla avamise päeval viidi meid autoga Tänassilmale. Rahvast oli kokku tulnud palju – kohalikke kolhoosiinimesi kui ka mujalt kokku tulnud uudishimulikku rahvast. Kõik tahtsid näha uut silda, mida Nõukogude sõdurid ehitanud olid. Tänukõned rajooni bossudelt ja kolhoosi esindajalt, seejärel sõjaväeosa ülemustelt, ikka parteid ja valitsust tänades, et ikka anname kõik endast Nõukogude rahvaste hüvanguks. Meie poolt ehitatud sild olgu heaks näiteks, kuidas arendada sõprust ja kui lihtsalt võib jõuda ühelt kaldalt teisele kaldale! Ikka silla kaudu. Hurraa!
Sõdurite kolonn on juba valmis marssima üle silla, kandes lippe ja loosungeid. Mind pandi kolonni ette marssi mängima. Mina alustasin Õrna ööbikuga ja marss läks lahti. Kolonni järel tuli rahvas, kes laulis eesti keeles Õrn ööbik... Rahvamajas jagati aukirju ja kinke ehitajate ülemustele, nii nagu kord ette nägi. Töömehed, kes tegelikult selle silla juures vaeva nägid, neile aitab sellestki, et kiita said. Olgu rahul sellega!
Rahvamaja saalis ei saanud ka ilma avakõneta alustada. Kõnepuldist kostis jälle vaheldumisi eesti-ja venekeelset juttu. Lõpuks jõudis esinemisjärjekord ka meie kätte- Mängisime-laulsime oma repertuaari maha kui nõuti lisapala. Viimasena oma laulu lõpetanud Uno sosistas mulle, et mängi Katjušat. Tublisti julgust võtnud Uno müristas täiest kõrist: Olen vaene Venemaa kolhoosnik! Saalist kostus naeruturtsatusi ja käteplaginat. Laulu lõppedes ei tahtnud aplaus lõppeda.
Koduteel ülemused kiitsid, et Katjuša on Eestis ka väga populaarne nagu näha, aga kuidas publik seda lugu naeru ja aplausiga vastu võttis, on ju Katjuša tõsine, tõeline vene tüdruk, kes hoiab alles peiu kirju ja igatseb väga selle sõdurpoisi, kes kaitseb meie kodumaa piire, järele. Igatahes, pidu sai äge, saime ju meiegi nii söögialust kui pea pealehammustamisest osa.
Rividrilli küllalt tehtud, hakati meile tööd otsima. Oli vaja kütteladu kivisöe hoidla näol ehitada ja saekaater töökorda seada. Puudu olevat mõned osad. Meie hulgas leidus mees, kes teadis, kust need jupid saada võiks. Talle anti auto koos juhiga ja õhtuks sai saekaater korda. Palke seisis virn ootamasks saagimist. Tehti prusse ja laudu.
Osa poisse saadeti Viljandi järve lähistele staadionit ehitama. Selleks läks kruusa vaja. Zis’i autojuht sai mind ja Saarepoissi laadijateks, labidad tööriistadeks. Sõitsime välja Tartu maanteed mõned kilomeetrid, kus paiknes kruusakarjäär. Seal käis parajasti kruusavedu autobaasi autodega. Kopamees nõustus meilegi koorma peale panema viie rubla eest. Meie kallurijuht äris teise koorma linnas ehitajatele maha, ostis meile õlut ja niimoodi päeva jooksul läks kaks koormat kruusa Viljandi linna individuaalmaja ehitajale, 30 rubla koorem. Kopamees ei teinud vahet, kellele ta koorma peale pani, tema sai meilt alati viis rubla peo peale ja töö käis täistuuridel. Järgmisel päeval tahtsid ülemused meid välja vahetada, ikkagi raske töö, see laadimistöö. Saar näitas oma tugevaid musklis käsi ja arvas, et peame veel vastu, ehkki raskevõitu see töö ju on. Nii me saime jälle kruusakarjääri veerel istuda ja õlut rüübata, ilma labidaid kätte võtmata.
Staadioniradadele kruus peale veetud, tuli see ka laiali ajada. Selleks oli teehöövel, millega mina tööle hakkasin. Selle mootorit ma tundsin - DT-54 traktori mootor. Olen sellel traktoril mitu aastat Siberimaa steppi harinud.
Teine mees timmis tera kõrgust ja profiili. Hüdraulikat nendel masinatel veel polnud. Käsirehadega tehti viimane lihv ja rull peale. Nädalapäevad hiljem otsustasid motosportlased viia läbi ringrajasõidu võistlused staadioni raja peal. Meid, eesti poisse viidi sinna rajavalvuriteks, et pealtvaatajad liiga ligidale ei tikuks. Selle võistlusega pöörati meie poolt ehitatud rajad kõik segamini.
Meie ühine väljakäik hakkas täis saama, mitu korda sai räägitud, et tuleks tähjaks vedada, aga kas ei leitud vedajat või mille taha asi jäi, ei tea. Keegi tuli mõttele, et kui mõned pakid pärmi sinna aukudesse visata, hakkab varsti nalja saama. Keegi tõigi linnast pärmi ja tegi mõtte teoks. Ühel ilusal hommikul ei olnud võimalik kuiva jalaga enam üle õue minna. Pask ligines juba meie kasarmu trepi ette koos tõukude või ussidega, mis selles massis elutsesid. Kes see pärmimees oli, jäigi saladuseks. Aga kähku leiti virtsapütt, mis augud tühjaks tõmbas. Meie hooleks jäi õueala liivaga katta ja siluda. Õu haises veel tükk aega.
Juunis, täpset kuupäeva ei mäleta, toimus laulupidu Viljandi lossimägedes, kuhu ka meid lubati minna. Staršinaa hoiatas liigse akoholi tarbimise pärast. Näitas meile kätte koha ja ütles kellaaja, millal kohal olla, et marssida tagasi kasarmusse.
Kioskites müüdi igasugust napsu ja õlut, meil aga raha polnud. Publiku hulgast tunti meid ära, et eesti poisid ja pakuti meile igalt poolt nii joogipoolist kui ka sakummi. Kui kellaaeg hakkas tiksuma, hakkasime mitme poisiga kokkulepitud kohta kogunema ja jäime teisi ootama. Tükk aega andis oodata kui kõik kohale jõudsid. Kõige lõpus tuli Jaak, tugevasti vaarudes. Roose luges meid üle ja ei kurjustanud hilinejate peale. Rivilauludest küll midagi välja ei tulnud. Olgu parem vait, arvas staršinaa.
Kesköö paiku ärkasime hirmsa kisa peale. Selle polundra põhjustas Jaak, kes oli põlvili oma voodiserval. Ühe käega voodipulkadest kinni hoides ja teise käega kusejuga juhtides, lasi märjaks naabripoisi voodi. Vist Raimond oli selle poisi nimi, keda Jaak märgas. Raimondi vihane sõim Jaagu aadressil meid üles ajaski. Jaak oli ennast nii täis kaaninud, et ei teadnud isegi, kus ta viibib või mida teeb. Temaga sai põrgunalja ka siis kui ta eesti keeles tõotust andis. Ta vuristas ülemusele ette paar krõbedat anekdooti ja issameie veel sinna otsa. Meie kõik hirnusime naerda seda etendust vaadates. Prantssai olevat tema meelest nägemist! See võis olla ka ainuke sõna, mida ta omaarust teadis. Neid teisi oli mitmeid veel, kes ei osanud vene keelt. Služu Sovetskomu Sojuzu kõlas nende suust nii veidralt, et naera puruks! See kõlas umbes nii: „Luusu vetskom juusu“. Keeleoskajad lugesid tõotuse paberi pealt maha. Vene rahvusest poisid pidavat ikka tõotuse enne pähe õppima. Niimoodi rääkis major meile.
Sporti tegime ka, seda kamandas leitnant Novikov. Ta pani meid kirsasaabastes hüppama ja jooksma. Udo hüppas kõrgust 1,35. Ise ütles, et kui kirsadele tugev vunk sisse anda, võib maailmarekordi teha. Udole piisas sellestki, kõrgusest -esikoht oli käes, rohkem polnud tarvis. Võrkpalliplats paiknes meie kasarmu hoovis. Peale mängu tuli raudrehadega väljak üle riisuda, sinna ei tohtinud jääda ühtegi jalajälge. Seda kontrolliti.
Leedulasest staršinaa lonkis sihitult üle palliplatsi oma kõverate koibadega, ise näpuga näidates, et väljak on korralikult riisumata. Ka meie ülestehtud voodeid armastas ta segamini lüüa ja lasi uuesti korda teha. Automaatkuulipilduja puhastamise ja õlitamisega polnud ka mitte kunagi rahul. Mitmeid kordi lasi uuesti relva luku lahti võtta, puhtaks pühkida ja uuesti kokku panna ja õlitada.
Kuulitõukamist harjutasime kasarmu õues. Minu poolt tõugatud kuul veeres varustuslao aknasse, lõhkudes topeltklaasid ja maandus lao põrandal. Sündmuspaik vaadati üle, meid kuulati üle ja öeldi, et tegu on lattu sissemurdmisega. Kohe viidi laos läbi inventuur, millel meie arust küll mingit mõtet ei olnud. Kas seda üldse tehtigi, sest üsna pea tuldi sealt laost, mis paiknes keldrikorrusel, välja. Kuul visati ka õue. Ants, kes tõi kodust mitmeid tööriistu, tegi puutööd samal ajal kui meie saekaatris ja staadionil rabasime. Ants sai korralduse laoaknale uued klaasid ette panna.
Ants oli Mihkel iga töö peale. Ta rääkis meile, kuidas nad Siberis kolhoosile uut autot esimehega toomas käisid. Esimees oli tee peal hakanud uue auto liiku tegema, Antsule ka viina pakkunud, mistõttu Ants purju jäänud ja uue autoga avarii teinud. Rohkem ei tahtnud Ants sellest rääkida.
Paar korda tehti meile öösel trevoogat (häiret), kontrollimaks meie valmisolekut vaenlase vastu astuma. Õues pidid olema täisvarustuses, korralikult nööbitud, jalarätid korralikult kirsades, et ei oleks näha jne. Selleks oli oma aeg ka ette nähtud, kui kiiresti see rivistamine võis aega võtta. Meiega jäädi rahule ja rohkem sellega meid enam ei piinatud.
Vaid ühel korral kui Viljandi linna serval põles individuaalelamu, anti häire ka meile. Jooksime sündmuskohale, kuhu võis olla kuni kilomeeter maad, ja proovisime majja siseneda. Köögist kaugemale ei jõudnud. Sealt tõime välja köögikapi ja mõned lauanõud. Enne meid olid ka mõned asjad jõutud tulest välja tuua. Tuletõrje hilines tublisti ja päästa polnud enam midagi. See tuleõnnetus oli umbes sealkandis, kus praegu on autobussijaam.
Poole teenistusaja möödudes alustati kolmanda liigi autojuhi kursustega. Kahjuks ei jõutud programmi täies ulatuses läbi võtta ja sinnapaika see jäigi. Õppesõitu ka ei tehtud, vist ei leitud selleks vastavat autot.
Paralleelselt kõikide nende tööde ja tegemistega toimusid poliitõppused, mida juhendas väeosa partorg. Meie pidime vihikutesse tema jutu põhjal kuuldust kirja panema niipalju, mida kellelegi meelde jäi. Nendes tundides võis näha tukkujaid ja isegi neid, kes hoolega pliiatsit liigutasid. Need poisid kas joonistasid või kirjutasid kirju. Osavõtt oli tähtis, et ikka linnuke kirja saada. Ega meie vihikuid keegi ei kontrollinud ka.
Niikuinii oli teada, et see marksism-leninism kedagi ei huvita.
Olen paljud nimed ära unustanud. Ka selle muheda majori nime, kes meile suitsutundidel rõvedaid anekdoote pajatas ja ise autorooli istus kui üleajateenijast autojuht ennast purju võttis. Huvitav oleks teada nende poiste saatusest, kellega sai koos Nõukogude Armees aega teenitud. Kõige rohkem kokkupuudet on mul olnud Udoga, kes tuli oma perega kodukohta Saaremaale tagasi, mille ta on ilusasti korda teinud. Aktiivse inimesena on Udo võtnud osa taidlusest, teinud koostööd ERM-ile, samuti on olnud ajalehele kirjasaatja. Kahjuks lahkus Udo meie hulgast 2015. aastal. Veel olen mitmeid korda juhtunud kokku Jaaniga, kelle vennaga sain mina tuttavaks Siberis asumisel olles. Jaan oli sellest Siberist maha jäänud. Teistega ei ole juhust kokku saada olnud.
Kordusõppustelt tagasi koju jõudnud, tuli vikat traktorile külge monteerida ja ristikut niitma hakata. Ka teised tööd ootasid järge.
