Veri või vili! Juba 100 aastat tagasi propageeriti taimetoitu ja arvustati liha söömist
Taimetoitluse ajalugu ulatub antiikaega, kuid meie lähipiirkonnas hakkasid need ideed levima 1890ndatel, rääkisid Anu Kannike Eesti Rahva Muuseumist ja Ester Bardone Tartu Ülikoolist kolmapäeval ERMis toimunud toidukultuuri konverentsil „Parimad palad“.
Tollased nõuanded olid moraliseerivad ja arvustati vanu toitumisharjumusi. Taimetoitluse ideed võtsid omaks ka mitmed Eesti haritlased ja kunstiinimesed, neist tuntuim oli Eduard Vilde. Taimetoitlust hakkas Vilde pooldama juba nooruses, eriti aga küpsemas eas, kus teda ennast vaevasid mitmed hädad.
Esimesed impulsid taimetoidu väärtustamisel Eestis tulid väliseeskujudelt, peamisel arstidelt ja teadlastelt. Üks selline oli Taani arst Mikkel Hindhede, kelle taimetoitude kokaraamat ilmus eesti keeles 1911. aastal. Tema hinnangul ähvardas rahvastikku paarikümne aasta pärast nälg ja „seetõttu on parem vabatahtlikult taimetoitluse teele asuda“. Tema jaoks oli toidu puhul kõige olulisem tervis, odavus ja seejärel maitse. Ta andis nõuandeid ka söömise kunsti osas, pöörates erilist tähelepanu toidu korralikule läbi mälumisele. Hindhede üks käsulaudadest, mis ta soovitas igal perenaisel suurte tähtedega üles kirjutada ja söögilaua juurde seinale riputada kõlas: Laua ääres ei jutustata, vaid puretakse toitu!
Taimetoit vähendab alkoholismi
Ilmus ka mitmeid taimetoitu propageerivaid retseptiraamatuid. Neist ühe autor, Marie Sapas arvas, et taimetoidu söömine vähendab alkoholismi, sest õlu ja viin, lihasööjate alalised kiusajad ja janukustutajad kaotavad oma tähtsuse. Lihast täielikku loobumist ta siiski vajalikuks ei pidanud.
1920-30ndatel aastatel ilmus terve hulk koka- ja käsiraamatuid. Propageeriti laiemalt tervislikku toitumist, sh toortoitu. Tänapäevasega sarnasel moel kritiseeriti liiga soolast, liiga liharikast, rasvast ning ühekülgset toitumist. Kõik nende raamatute autorid olid ühel meelel selles, et eestlaste senine toitumisviis on puudulik. Oleks vaja rohkem aedvilja kasvatada, säilitada ja ka süüa. Oluliseks tõusis ka hoidistamine, kuid mitte igasugune – kritiseeriti liigse suhkruga ja liiga kaua keedetud hoidiseid, kuna siis lähevad kaduma paljud marjade ja puuviljade kasulikud omadused.
Uute ideede omaksvõtt ei läinud eriti kiiresti. Ka Soomes kirjutati, et lihtrahvas peab juurvilja endiselt kas härrade või lehmade toiduks.
Teadusele tuginedes selgitati lugejatele, et taimetoidud oma aluselise iseloomuga aitavad neutraliseerida valgurikaste toitude seedimisel tekkivaid happeid, nagu seda räägitakse ka tänapäeval. Kirjutati et liha, aga ka sai ja suhkur mürgitavad organismi hapetega ja seetõttu tuleb aed- ja puuvilja süüa 5-7 korda rohkem kui liha, muna, leiba ja juustu kokku.
Tüseda talupojakeha asemel läks moodi sale naisekeha
Linnadaamidele suunatud ajakirjas Maret ilmusid kevaditi artiklid, kuidas teha taimede ja juurviljadega puhastavaid kosmeetilisi kevadkuure ning kirjutati puuviljade kosmeetilistest imevõludest.
1920-30ndatel levis Eestis ka üleskutseid minna täielikult üle taime- või isegi toortoidule.
Kuigi teraviljal ja kartulil oli Eesti talurahva toidus väga oluline roll, siis teisi köögivilju peale kapsa kuigi laialdaselt ei söödud. Samas läks senise tüseda talupojakeha asemel moodi sportlik ja sale naisefiguur. Nihe toitumiskultuuris jõudis enamuse perenaisteni 1930ndate lõpus.
Tolleaegse taimetoitlusel tänapäevasega mitmeid ühisjooni, tõdes Anu Kannike - vitamiinide
kasulikkuse rõhutamine, aluselise toitumise ja organismi puhastamise soovitamine, samuti ka eetilised aspektid. Samas ei propageeritud siis totaalset veganlust, vaid pigem tasakaalustatud dieeti. Toortoite nähti menüü rikastajate, mitte asendajatena. „Argumentideks oli valdavalt teadus, erinevalt tänapäevast, kus tundub, et kohati kipuvad domineerima uusvaimsuse ja iseõppijate soovitused,“ lisas ta.
