Eesti kirjandus aastal 2016: maagiline maailm tõstab pääd

Kultuurimeediast väljaspool kõneldakse kirjandusest enamasti vaid siis, kui mingi jama majas või keegi kuskilt raha saab. Kirjandus aga hingab teatud mõttes laiemal rinnal kui kunagi varem.

Et eesti kirjanduse mõttes on praegu üks viljakamaid ja põnevamaid ajajärke, selles pole mul kahtlust. Muidugi pole kõik, mis ilmub, sugugi kuld. Ei (:)kivisildniku Jumalike Ilmutuste sarjas ega Värskes Rõhus või Vikerkaares või Loomingus või netiportaalides ilmu sugugi vaid geniaalsed teosed. Aga et sõelumisel jääb nii palju pinnale, millest elada-hingata, lendugi minna – et see pole vaid härjapõlvlaste kaduv kuld, on ikkagi imeline. Kui vaadata kogu me kirjandusloo pääle tagasi, siis ei ole säärast ajajärku olnud – ilmselgetel põhjustel! Meil on praegu rohkem eesti keeles kirjutavaid ja end kirjanikuks pidavaid inimesi kui kunagi varem ja meil on vabamad trükiolud kui kunagi varem.