Metsakaitsjad otsivad tasakaalu
Viimastel kuudel ühiskondlikku arutellu tõusnud metsandusteema on aidanud probleemi teadvustada, kuid mõndagi on jäänud segaseks ning paljud küsimused ühese vastuseta. Looduskaitsjaid sildistatakse äärmuslikeks hulludeks, kes ei mõista maailmamajanduses toimuvaid protsesse ega metsakasutuse vajadust. Samal ajal otsivad keskkonnakaitsjad tegelikult tasakaalu ressursside tarvitamise ja elukeskkonna säilimise vahel, et majandus küll toimiks, aga ümbritsevat maailma pöördumatult ei kahjustataks.
Kohaliku metsamajanduse peamiseks probleemiks ongi just tasakaalu leidmise küsimus. Keskkonnakaitsjad ei vastandu metsade majandamisele kui sellisele, soovitakse vaid, et majandamine toimuks liigirikkust ning elujõulist metsamassiivi säilitavatel tingimustel.
Möödunud aasta lõpul protesteerisid keskkonnaaktivistid metsaseaduse muudatuse vastu eelkõige sel põhjusel, et muudatusega leevendati küll raiepiiranguid (muu hulgas alandati kuuskede raievanust), ent samas ei tasakaalustatud seda sammu teiste, elurikkust kaitsvate meetmetega. Avalikkuses tekkinud dialoogi tulemusel astus riik tasakaalu leidmisele sammukese lähemale, kinnitades käesoleva aasta alguses laane- ja salumetsade kaitsmise kava, millega venitati erinevatel põhjustel pea viisteist aastat. Looduskaitsjad tervitavad seda edasiminekut tänuga, samas ei maksa unustada, et laane- ja salumetsade kava kinnitamisega täitis riik vaid metsanduse arengukavas võetud kohustust.
See samm üksi metsanduspoliitikat siiski tasakaalu ei vii, kuna Eesti metsamajandus on juba üle kümne aasta säästva metsanduse põhimõtetest üha eemale triivinud. Meie metsanduspoliitika alusena välja kuulutatud säästlik metsandusmudel tähendab, et ühiskond peab toimima keskkonna poolt seatud piirides ja majandus omakorda ühiskonna poolt seatutes.
Praegu domineerivad puidutööstuse huvid aga looduskülastusi korraldavate turismiettevõtete, metsade rekreatiivset funktsiooni kasutavate kodanike ning metsaelustiku säilimise üle, seades metsade sotsiaalse ning ökoloogilise väärtuse selgelt teisejärgulisele kohale.
Jätkusuutmatu metsamajandus
2011. aastal kinnitatud ja praeguseni kehtiv metsanduse arengukava, mille vastu riigikontroll toona sõna võttis, paludes jätkusuutmatu perspektiivi tõttu selle tagasilükkamist, on metsa eelkõige puidutooraine allikana käsitledes tugevalt majanduslike huvide poole kaldu.
Ehkki metsakaitsjad mõistavad puidutoormevajadust, tuleb meeles pidada, et metsaressurss taastub pika aja jooksul, puudutab väga paljusid erinevaid huvigruppe ning seda peab kasutama hoidlikult. Puidu ja puidutoodete eksport on viimase kaheteistkümne aasta jooksul mahult kahekordistunud, nii et igal aastal tarnitakse Eesti metsaressursse riikidesse, kus metsad on jätkusuutmatu majandamise tõttu juba ära raisatud.
Riik lähtub sellest, et praegune metsaressurss on tekkinud nõukogudeaegse alamajandamise tingimustes, ning sellest järeldatakse, et küpsete puistute rohkuse tõttu tuleb meie metsi praegu palju intensiivsemalt raiuda. Samas ei anta endale aru, et küpsete metsade intensiivse raie tõttu kasvab pidevalt liigivaeste noorendike osakaal, viies meid üha lähemale majandatavate puistute otsalõppemisele. Pärast seda tuleb aga lisaks puidu ekspordile koomale tõmmata ka selle siseriiklik kasutus. Kuna metsaressurss on üle kogu maailma üha väärtuslikumaks muutumas, siis peaksime seda majandama targalt ja jätkusuutlikult, et metsa majanduslikest, sotsiaalsetest ning ökoloogilistest hüvedest edaspidigi osa saada.
Ehkki riiklikul tasandil seatakse Eestile skandinaavia metsandusmudelit ikka veel eeskujuks, tunnistavad seda mudelit pikaaegselt praktiseerinud soomlased ja rootslased metsaliikide massilist väljasuremist ning maastike puupõllustumist. Ka Eestis on sarnased probleemid juba aktuaalsed. Käesoleva aasta alguses andsid ornitoloogid teada, et meie metsadest kaob igal aastal 60 000 linnupaari. Pikaajaline haudelindude seire näitab isegi väga tavaliste metsalindude, näiteks inimestele hästi tuntud tutt-tihase, leevikese ja siisikese arvukuse vähenemist.
Spetsialistide sõnul on liikide arvukust mõjutanud nii otsene metsade raie kui ka selle kaudsed mõjud. Suuremate metsamassiivide killustamine kahjustab muu hulgas must-toonekurge ja metsist, metsakanaliste ja teiste tavapäraste saakobjektide vähenemisega on aga oluliselt kahanenud ka põliste metsaliikide, näiteks kanakulli ja kassikaku arvukus. Ornitoloogid leiavad, et metsalinnustiku päästmiseks tuleb pesitsusperioodil kehtestada üldine kevad-suvine raierahu ning riiklikult loobuda skandinaavia metsandusmudeli kui halva eeskuju poole püüdlemisest.
Kasvav puidutoorme vajadus
Praegu valmistuvad keskkonnaühendused pöördumiseks, millega palutakse keskkonnaministeeriumit 2020. aastani kehtiv metsanduse arengukava juba praegu avada ning käesoleva aasta jooksul ümber vaadata, kuna see on sisuliste teadmiste osas ajale jalgu jäänud (nt süsinikusidumise uuringud, netojuurdekasv jt säästliku metsanduse põhimõtted).
Asjaga on kiire ka seetõttu, et Eesti metsa- ja puidutööstuse liidu koostatud prognooside alusel kasvab toormevajadus juba 2018. aastaks kolme-nelja miljoni tihumeetri võrra ning käesoleva aasta jooksul on tulnud üha uusi uudiseid puidutööstuse laienemisest.
Soomlaste puidukontsern Metsä kavatseb Pärnusse uue vineerivabriku rajada, eesti metsatöösturid tahavad Tartu lähedale hiiglasliku (kuni kolme miljoni tihumeetrise tootmisvõimsusega) puidurafineerimistehase ehitada ning Riigikogus võetakse peatselt vastu elektrituruseaduse muudatused, mis võimaldavad Auvere elektrijaamas põletada kuni 3,4 miljonit tihumeetrit puitu aastas.
Samal ajal kui puiduvajadus lähiaastatel järjest kasvamas on, pole tegelikult teada, kas Eesti metsade raiemahud ikka jäävad säästliku piirmäära raamesse. Statistilise metsainventuuri raiemahtude arvutamise metoodikas on arvestatavaid probleeme, näiteks välitöödel kändude leidmise keerukus (alla 8 cm kände ei mõõdeta), või ka tõsiasi, et ortofotode analüüsis ei suudeta eristada alla 0,5 hektari suuruseid lanke.
Keskkonnaühenduste hinnangul peab ka raiemahtude suurust täpsustama, et meil oleks parem ülevaade metsades toimuvast, seda enam, et puidutoormevajadus on lähiaastatel hüppeliselt tõusmas.
Puistute noorenemise, raiemahtude kasvamise ning liigilise olukorra pideva halvenemise tõttu on tuhanded inimesed üle kogu Eesti meie metsade pärast üha süvenevas mures. Keskkonnaaktivistid ei soovi riigile kätt ette panna, vaid meie metsamajandust omalt poolt aidata, et puidukasutus toimuks jätkusuutlikult ning selle käigus säiliks ka meie metsade sotsiaalne ning ökoloogiline väärtus.
Selle saavutamiseks peab riik kõigi huvigruppidega tihedat koostööd tegema ning looduskaitsjad, aga ka näiteks turismiettevõtjad on sellest koostööst vägagi huvitatud. Puit on eestlastele tõepoolest oluline ning seda peab ka kasutama, aga samal ajal tuleb meeles pidada, et metsaressurss on taastuv vaid sellisel juhul, kui seda majandatakse mõistlikult.
