Olukord metsanduses tekitab kõhedustunde
Nende elu olekut võimaldavate sotsiaalsete ja ökoloogiliste väärtuste kõrval on üha kasvanud metsal ka puiduvaru suur majanduslik väärtus, mistõttu metsa raiutakse rohkem kui toasoojaks ja seinapalgiks. Ja me kõik märkame, ja peame taluma, et kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad.
Loodusesõpru ja haritlasi ehmatas Keskkonnaministeeriumi hiljutine uudisteade meie metsade kiirenenud kasvust ja selle teatega kaasatud muretus raiemahtude suurendamise suhtes. Asja olu on selles, et Keskkonnaministeerium hindab metsamajanduse jätkusuutlikkust ja säästlikkust raiemahtusid juurdekasvuga võrreldes suvaliselt, kuna Metsaseadus raiemahtusid ei piira ega käsitle üleüldse!
Säästva metsamajanduse käsitlemisel piirdub Metsaseadus üheainsa lausega „Metsa majandamine on säästev, kui see tagab elustiku mitmekesisuse, metsa tootlikkuse, uuenemisvõime ja elujõulisuse ning ökoloogilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi rahuldava mitmekülgse metsakasutuse võimaluse“.
Metsa juurdekasv ja raiemaht oli põhiteemaks Urmas Vaino uue saatesarja Suud puhtaks avasaates 18. jaanuaril. Kas mets raiutakse maha? Kõne all olid metsa sotsiaalne, esteetiline, ökoloogiline ja majanduslik väärtus. Vilksamisi oli juttu nii jätkusuutlikust majandamisest ja säästvast majandusest, aga põhiteema jäi sisult avamata.
Metsandusliku haridusega inimesed teavad, et ülepinnalisena sellel arvestatud kasvuaastal moodustunud puit, metsa nn jooksev juurdekasv ei ole otsekohe kasutatav, sest jaotub eri vanuseklasside vahel ja on kasutatav hooldusraietel, paigutub erinevate metsaosade , erinevate puuliikide ja erinevate vanuseklasside vahel.
Raiekõlbulik on sama metsaosa jooksvate juurdekasvude summa, puidu tagavara, mille kasvukiirust mõõdab nn kkeskmine juurdekasv, mis aga selgub alles raieküpse metsa puidukoguse läbijagamisel kasvuperioodi pikkusega.
Säästliku ja jätkusuutliku metsamajanduse korral ei ületa jooksva aasta raiemaht küpse metsa tagavara aastast lisandumist, misläbi küpse metsa, näiteks 80 kuni 120 aastase kuusiku tagavara on püsiv suurus ja selle ökoloogiline väärtus on seda suure, mida rohkem küpset metsa ja selle võimalikult liigirikast elustikkusuudetekse hoida. Kahjuks on selline raieküpse metsa tagavara kuusikutes juba otsa saanud.
Statistilise metsainventuuri (SMI) uute andmete kohaselt on metsa jooksev juurdekasv kiirenenud, ulatudes tänavu juba 15,8 miljoni tihumeetrini (tm). Metsakaitse ja metsauuenduskeskuse andmeil (aastast 2008, uuemat kokkuvõtet veel ei ole) oli aastail 2001-2006 raie keskmiselt 8,18 mln tm ja Keskkonnaministeeriumi kantsler raiuks ehk kaks korda niipalju, sest arengukava käsitleb seda optimaalse raiemahuna. Ikka ja jälle on kaitsekõneks, et raie toimub juurdekasvu piires. Tegelikult jaotub see jooksev juurdekasv 2 309 000 hektaril kõigi vanuseklasside vahel ega paikne lõppraie langil.
Esimene kõhklus lähtub küsimusest, kas mets on kiiremini kasvama hakanud või on metsastatistilise inventeerimise metoodika ekslik? Senini arvestati juurdekasvu kasvukäigutabelite alusel ja senini teada olnud ühe hektarilise metsaosa aastase juurdekasvu ca viie asemel tuleb nüüd siis arv 6,6 tm hektaril aastas.
Kõhklust süvendab veelgi SMI eestvedaja Allan Simsi reklaam meetodile, mis on saadud ainult Eesti andmetele põhineva arvutuste uudisarendusega. Üldiselt on ju teada, et taimekasv ei olene geograafilistest koordinaatidest, vaid ikka hoopiski kiirgusenergia ja sademete vahekorrast. Seetõttu on Tjurini või Orlovi või Vargas de Bedemari kümnete tuhandete mudelpuude tüvemahu kasvukäigu tabelid jääva väärtusega.
On ju teada, et SMI on praegu sellises ajalises arengujärgus ega ole veel jõudnud tulemuseni, mis näitaks produktsioonibioloogia põhiõde, et Eesti eri piirkondade hüdrotermiliste erinevuste mõju kasvukäigule varieerub sama laialt kui kogu parasvöötmes.
Metsanduse arengkava nn optimaalne raiemaht 12,6 mln tm eeldab, et kõik 2 300 900 tuhat hektarit, ka raiestikud, kasvatavad puitu 5 tm hektari kohta aastas. Tegelik raie oligi sajandivahetusel üle 12 mln tm aastas, sellest umbes 70% erametsades. Perioodi keskmisena raiuti 8,2 mln tm aastas pindalaga 25 000–30 000 ha. Seega on alla 50 aastast metsa praeguseks 1,25 mln ha.
Nii on raie sobivate lankide nappusel üha kahanenud, nii et praeguseks on noore, kiiresti kasvava metsa osakaal juba 80% lähistel, sest noort metsa on lisaks raietele juurde tulnud võsastunud põldude ja heinamaade näol viimase 50 aasta jooksul ligi 530 000 hektarit, mis moodustab 39% metsa kogupindalast ja on ligikaudu võrdne nagu samast perioodist lageraielankidest pärit noormetsadki.
Nende juurdekasvust läheb isehõrenemise käigus igal aastal mõni protsent surnud puiduks, nii et noore metsa 5000 puust hektaril saab raieküpseks 500 ja need annavad lõppraide raiemahu lisaks hooldusraiete käigus kogutule. Selles olukorras ei saa raiemahtude kavandamisel SMI juurdekasvu arvutusi tõsiselt võtta, pealegi erineb uus arv vanast vaid 14% (Metsaseadus aga lubab viga kuni 25%) ja naeruväärt on siin rääkida esimestest Eestis tehtud metsamõõtmistest, mis kindlasti on täpsemad kui varasem metsateave. Niisiis on tegu röövraiele õhutava demagoogiaga.
Ülepinnalise jooksva juurdekasvu suurenemine tuleneb liigraietest põhjustatud vanuselise struktuuri rikkumisest, mitte kasvu kiirenemisest. Liigraieid põhjustab mitte harimatus, vaid rahaahnus.
Värske statistikaameti aastaraamatu andmeil on meie metsade puidutagavara 481 mln tm ja ideaalselt jaotuks see puuliikide kaupa vanusklasside vahel võrdselt. Kui okaspuu osaks lugeda pool sellest ja igal aastal raiuda üks kaheksakümnendik, võiks riigi- ja erametsast kokku raiuda okaspuud 2,5 ja lehtpuud 5 mln tm aastas. Küsimus, kas mets raiutakse maha? Ei, lehtpuu jääb kasvama.
Riigimetsast raiutav kogus 2015. aastal kogupindalalt 10 471 ha oli 3 miljonit tihumeetrit, erametsas nüüdseks juba alla selle (juba raiutud!). Keskmine tagavara oli 2014 ja 2015 290 ja keskmine juurdekasv 3,2 tm ha ehk üle kahe korra väiksem kui röövraiele õhutav SMI jooksev juurdekasv.
Nüüd soovitakse raiemahtusid kindlustada, alandades otsakorral olevate kuusikute raievanust nagu kavandab Keskkonnaministeeriumis kooskõlastatud uus metsaseadus. Sellele on vastu paljud kultuuritegelased ja looduse sõbrad ning kaitsjad, isegi paljud linnainimesed. Tegelikult peaksid vastu olema just metsatöösturid, kes vajavad palki, mitte paberipuud ja teibaid.
Keskkonnaministeeriumi riigisuutlikkuse kohta tuleb teha järgmised avaldused. Säästva arengu seadus (jõustus 01.0.95) näeb ette, et taastuva loodusvara kasutamisel tehakse kindlaks selle kriitiline varu ja kasutusse antakse seda ületavad kogused.
Turba kriitiline varu kehtestati viimati 01.04.06 ja see kehtis kuni 31.12.16. Küllap on seegi ministrile ebameeldivaks uudiseks, aga hoopis keerulisem on olukord seoses metsavaruga. Kriitilist varu ega säästlikku raielanki ei senini kehtestanud ükski minister. Praegu veel kehtivas Metsaseaduses on Säästva arengu seadus maha vaikitud ja ei ole juttugi kriitilisest varust ja seda ületavate mahtudega piiritletud raiemahtudest.
Säästlik majandus (raiemahud puuliigiti keskmise juurdekasvu piires) on samuti lahti seletamata. Selles on tunda Reformivalitsuse taaka: mets puiduks, puit rahakas metsatööstuse juht looduskaitse kantsleriks. Rahvasuust kipub keelele võrdlus ühe teise agara puidukasutajaga.
Meie riigimetsast raius RMK eelmisel aastal 2 700 000 tm palki, muud likviidset puitu 880 000 tm ja kütet 570 000 tm turuhinnaga vastavalt ca 190,44 ja 16 ning kokku aimamisi 250 miljoni euro eest (ametlikult teatatud käive siiski vaid 165,2 mln eurot). Riigikassale laekus 19,6 miljonit eurot.
Milleks siis kulus 230 miljonit? Sellele ei saa vastata enne, kui on uuritud RMK juhi ja kantsleri allkirjadega dokumente. Siinkohal meenutagem Metsaseadust - § 46, : Raieõiguse ja raiemahu võõrandamine 3): võib müüa kokkuleppehinnaga, mis ei tohi olla väiksem metsamaterjali harilikust väärtusest.
Kas saime siis suud puhtaks või jäi see mõnel raharasvaseks? Minu Maaülikooli kolleegide seas on nii neid kui teisi.
