Maire Forsel: Jah, sellisest Eestist ma unistasingi
Lapsena ma teadsin, et kusagil on teistmoodi. Me saime Rootsi sugulastelt pakke ja need lõhnasid vabaduse järele. Mäletan, kuidas kord pikisilmi ootasime, et ema juba postkontorist koju jõuaks ja oh seda rõõmu kui ta siis, pakk kaenlas, lõpuks tuli. Kord saime kaksikõega talvesaapad ja tibukollased joped – need saapad lõhnasid kommide järele ja joped olid ilusad ja pehmed nagu ime :) Panime need õhtul voodi ette, et kohe kui ärkame, saaksime neid näha ja katsuda – nii uskumatult ilusad tundusid need. Nõukaajal käidi ju villastes mantlites ja Kommunaari saabastega, need olid rasked ja kohmakad ja tumedates värvides. Ja neil polnud vabaduse lõhna.
Kuna meie emapoolne suguvõsa elas Rootsis, siis kuulsime lastena sageli, et kunagi kui suureks saame, siis läheme rootslasele mehele ja pääseme siit vanglast – nii rääkis meile ema, kes oli saatuse tahtel oma perest üksi siia suletud riiki maha jäänud. Tema nägemuses oli Rootsi paradiis. Ta vist ei uskunud, et me üldse kunagi võiksime vabaks saada, kuigi kuulas igal õhtul Ameerika Häält ja Vaba Euroopat. Raadiost tulev valju vilin, mille tagant ema püüdis eestikeelsest jutust aru saada, on üks minu lapsepõlveõhtute helisid.
Ajalugu ja vene keel olid koolis mulle kõige raskemad. Mul oli kombeks ajalugu valju häälega õppida ja mäletan, kuidas ema käis seda kuulates mööda tuba ja korrutas: „No küll ikka valetavad lastele, no küll ikka valetavad!”. Pole siis ime, et see aine mulle raske tundus, sest katsu sa vägisi õppida midagi, millest sa tead, et see ei vastagi tõele. Ja pidevad hinnangud millelegi, mida ema nimetas üldise nimetusega „vene värk” ei tekitanud just kõige suuremat soovi vene keelt õppida.
Nii ma kasvasin – teadmisega, et kusagil on vabadus ja vabadus tähendab, et elatakse paradiisis.
Esimest korda sain Rootsi sõita umbes aasta enne Eesti vabaks saamist. Üks hetk sellest reisist on eriti teravalt meeles – hetk, mil esimest korda astusin sisse toidupoe uksest. Mäletan, et seisatasin seal uste vahel ja klomp tõusis kurku – ehmatus maast laeni kaupa täis riiuleid nähes oli lihtsalt nii suur. Ma ei uskunud oma silmi. Ja nutt tuli peale kui mõtlesin seal seistes oma kahele väikesele tütrele, kes olid koju mind ootama jäänud. Vaatasin kõrgeid puuviljamägesid ja mul hakkas oma lastest nii kahju – et ma neile mitte kunagi värskeid puuvilju osta ei saa. Nüüd tagantjärele tean, et see oli üks väiksemat sorti toidupood, pigem selline nagu meil täna siin väikeses Leisi alevikus. Ja ometi ma mõtlesin tookord seal Rootsis, et kes küll kogu selle toidu ära jõuab osta – kontrast sellega, milline pilt meie toidupoodides avanes, oli lihtsalt hoomamatult suur.
Oma esimestest Rootsi reisidest mäletan ka vaimustust kui nägin pisikesi pereettevõtteid, meil siin ju midagi sellist ei olnud. Mäletan üht pisikest raamatupidamisfirmat, mis asus ühe talu kõrvalhoones. Kontoriruum, kus olid laudadel arvutid ja kuhu tulid päeval inimesed tööle – et kellegi kodus metsade ja põldude keskel on selline ettevõte, see tundus täielik müstika. Et astud kodu uksest hommikul oma kõrvalhoonesse ja seal ongi su töökoht, päris sinu enda ettevõte. Ma mõtlen vahel sellele kui hommikul uksest välja astun ja lapikotta lähen. Mõtlen, et nüüd on minul täpselt samamoodi. Mul on oma kodu, oma ettevõte, meie aleviku poed on maast laeni kaupa täis ja mul on vabadus teha, mida hing ihkab. Minna, kuhu iganes soovin ja teha, mida iganes tahan. Ja ma saan aru, et nüüd ma elangi paradiisis, ilma et oleksin pidanud rootslasele mehele minema.
