Ainult eriti kõvad kujud tulevad telemaja labürintidest elu ja tervisega välja

Artur Talvik: ärimehesoolikat pole tal kunagi olnud Käisime kord koos metsa tegemas, et suvilat ehitama hakata. Natuke tuli maksta, aga suurema osa pidime saama töö eest. Tema pidas seal sõpradega pidu. Minul oli ka üks sõber kaasas, meie tegime tööd. Lausa elasime seal metsas, kusagil Lääne-Virumaal. Kui tuli aeg hakata palke saekaatrisse viima, selgus, et üks tema sõber, paras viinanina, oli meie palgid vahepeal maha müünud. Viina eest… Või sai natuke raha ka. Siis läksin ja ütlesin: kurat, nüüd läheme ja anname sellele tüübile ühe paraja ketuka. Ja tema? “Oh, ärme ikka nii teeme! Ta päris tore tüüp, lase olla…” Nii et just selline ärimees ta oli ja on praegugi. See teda iseloomustabki.