Vene põllumajandusjuht: Bravuursed jutud impordi asendamisest on lollus

“Sisuliselt mingeid Venemaa vastusanktsioone ei olnudki. Kõik läks lihtsalt kallimaks,” kirjeldas olukorda naaberriigi toiduaineteturul Moskva-lähedase ettevõtte Lenini-nimeline sovhoos direktor Pavel Grudinin.

Grudinin andis pikema usutluse väljaandele spektr.press, ning jutustas seal, et kui 2014. aasta detsembris leidis aset Vene rubla kursi järsk langus, siis hakati riiki kohe sisse vedama vähem toidukaupa.

“Sanktsioonid ega vastusanktsioonid ei puutu siin asjasse. Sanktsioonide kohta ütles meie president [Vladimir Putin - toim] veel 2014. aastal, et need puudutasid “kaht juuti ja üht ukrainlast”. Ning, kõige järgi otsustades, nende kolme pärast me seadsimegi sisse vastusanktsioonid. Kuid need ei mänginud mingit rolli. Keeldudest mindi mööda läbi Valgevene, Aserbaidžaani ja Burkina Faso. Me saime absoluutselt sedasama toodangut, mida varemgi. Lihtsalt teekond oli pikem. See võis mõjutada logistikat ja altkäemaksude suurust tolliametnikele. Kõik!”

Grudinin leidis, et toiduainete sortimendi kahanemist polnud esialgu näha, kuni hetkeni, mil need muutusid kättesaamatuks. “Mis mõte on vedada sisse toitu, kui selle hind dollarites ei lange, aga rublades kahekordistub.”

Ostujõud liiga väike

Pavel Grudinin kirjeldas olukorda Venemaa toiduaineteturul: “Kohe, kui president teatas vastusanktsioonide kehtestamisest, sõitsid meie ministrid Hiinasse, Lõuna-Ameerikasse, Aafrikasse. Ma ise osalesin koosolekutel, kus teatati, et tomateid hakkame sisse tooma Tuneesiast – tehakse mida iganes, et turg oleks küllastatud. Me vahetasime palavikuliselt ühe impordi teise vastu.

Kuid tegelikult kahanes 2015. aastal toiduainete osas kaubakäive isegi nende riikidega, kelle vastu kontrasanktsioone ei kehtestatud. Esiteks ei suudetud sealt kohe tarnida niipalju, kui mahtus meie turule enne kontrasanktsioone. Teiseks tõi rubla kukkumine kaasa selle, et keegi ei jaksanud sissetoodud kaupa osta. Seepärast järgnes šokk.”

Grudinini sõnul on Vene riigi poolne toetus põllumajandussektorile oluliselt kahanenud.
“Selleks, et suurendada omaenda toodangu mahtu, tuleb sul investeerida. Seejärel mitte kohe, vaid aasta-kahe pärast võid saada täiendavat tulu. Kuid et ühes kõige sellega, mis toimus 2014. aasta detsembris, tõusis keskpanga refinantseerimisintress pagan teab kuhu, lõppes ka põllumajanduse rahastamine riigieelarvest. Ma olen põllumajandusministeeriumi ühiskondliku nõukoja liige ja tulen praegu otse selle istungilt. Kolme aasta jooksul on programmide riiklik finantseerimine vähenenud. Täna arutasime, et varsti jõuab see nullini. Nõndanimetatud riiklik toetus on reaalselt kahanenud. Jutud sellest, et see ei vähene, on lihtsalt jutud.”

Grudinin arvestas, et sel ajal, kui Venemaa ühines Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO), panustas Vene riik põllumajandusse üheksa miljardit dollarit aastas. Seejärel olid paremad aastad 4,5 miljardit, aga nüüd 3-3,5 miljardit.

“Seejuures ostame me kõike välismaalt. Investeeringud piimatootmisse – kõik seadmed on import, linnuvabrikute kaasajastamine – kogu sisseseade on import. Seetõttu ei ole mingit kasvu.”

Samal ajal on elanike sissetulek Venemaal vähenenud. “Kuna elanike reaaltulud kukkusid, siis ostetakse vähem. Me saavutasime sajaprotsendilise “impordi asendamise” ühel lihtsal põhjusel – inimesed ei osta midagi!”

“Kui inimesed ei osta piima ega piimatooteid, siis mis iganes ka teha, milleks seda piima vaja on? Müügile ilmus palmiõli, ning osutus konkurentsivõimeliseks, sest inimesed orienteeruvad hinnale. Aga tegelikule impordi asendamisele see mingit mõju ei avalda. Kõik bravuursed jutud impordiasendusest on lollus.”

Liiga kallis juust

“Mul on sõber, ärimees Oleg Sirota. Tema räägib: me valmistame juustu. Mina küsin: palju su juust maksab? Tema ütleb: 800 rubla [kilo]. Mina küsin, kes nii kallist juustu ostab, olgugi et sa oled tuntud mees? Tema ütleb, et väga tihti ütleb kauplusse tulija, et 800 rubla on tema jaoks liiga kallis hind, ning jätab ostmata. (800 Vene rubla on umbes 13,4 eurot – toim).

Seejuures ütleb ärimees Sirota ise enda kohta: ma olen sunnismaine, sest oblasti eelarvest saadud toetuse tingimuste järgi ei tohi ma absoluutselt midagi teha. Ei laenu võtta, et uut ettevõtet asutada. Kõik ärimehed, kes tõepoolest uskusid, et me hakkame arenema, sattusid ostunõudluse kukkumise oludes võlgadesse.”

Grudidin leiab, et kuigi investeeringuteks Venemaa piimatööstusse ja kasvuhoonetesse ei ole raha üldse, võiks ka selle kuidagi üle elada, kui keskpanga intressid oleks mõistetaval tasemel ja inimestel leiduks raha, ostmaks puhtaid looduslikke toiduaineid.

Grudinini juhitavas ettevõttes Lenini-nimeline sovhoos toodetakse piima ja marju, millele on põhimõtteliselt Venemaal olemas riiklik toetus. Kuid summad on tema sõnul naeruväärsed. “2016. aastal me saime neli miljonit rubla. Võin tuua näite: selleks, et oma sovhoosi koolis lapsi toiduga varustada, kulub kuus miljonit, polikliinikule üheksa miljonit.”