"Omamoodi "välismaal elamise" tunne on Hiiumaal võib-olla küll, olen korduvalt kirjeldanud sõpradele oma elustiili teatavas sise-emigratsioonis viibimisena. Ja paradoksaalselt ehk isegi seetõttu on mul Hiiumaal eriti sügavas tähenduses kodumaal elamise tunne. Muidugi ma reisin aeg-ajalt, aga kauem kui kuu-poolteist ei ole ma kusagil pikemalt olnud.

Mina sellesse kemplusesse kultuuri hetkeseisu kaardistamise-mõõdistamise asjus ei kavatse sekkuda, kordan veel ainult seda, et minu areng toimus mitte TÄNU nõuka-aja tingimustele, küll aga SELLEST HOOLIMATA.

Ainsa positiivse asjana kogu selles omaaegses eraldatuses (sest võrreldes muu N.Liiduga oli meil siin infot selle kohta, mis Lääne muusikamaailmas uute voolude osas toimub siiski võrreldamatult rohkem) võin märkida ainult üht - mul ei olnud kunagi tarvidust ennast identifitseerida ühe teatud koolkonna osana ja sestap olin ma vaba õige mitmetest esteetilist laadi tabudest, mis jooksid selgelt erinevate koolkondade piire mööda.

Ka nõuka-aja ideoloogilisest surutisest on ilmselgelt pärit skeptiline hoiak: mul nimelt puudub igasugune valmisolek kriitikavabalt võtta vastu loosunglikke-klisheelikke tõdemusi, pärinegu nad mistahes ideoloogilise grupi või poliitilise partei varasalvest.

Lubatagu mul siin korrata oma aastakümnetetagust õige kulunud ohet - hoidku Kõigevägevam meid lolluse võidukäigu eest! Kahjuks tunduvad asjad nimelt sellesinase üleüldise pinnalisuse ja pealiskaudsuse leviku hoogustumise tähe all järjest kehvemaks minevat…," vastas helilooja.