Kommentaariumikultuur tapab igasuguse initsiatiivi

Eesti on tuubil täis uusi jumalaid. Mitte just selliseid, keda igaüks tunnustaks. Peamiselt niisuguseid, kes peeglist vastu vaatavad või äärmisel juhul Facebookis laigitavaks sünnivad.

Põhimõtteliselt on need äratõusnud inimesed kümne käsu olemuse endale selgeks teinud – sina ei pea mitte teisiti mõtlema või tegutsema, kui mulle meeldib. Ja kui vanasti jäi selline plärtsumine õlle- või köögilaua taha, siis nüüd on see anonüümsetest kommentaariumidest jõudnud näoraamatuseina vahendusel leheveergudele. Need on inimesed, kes täpselt teavad, kuidas ei tohiks. Mõni suudab isegi pakkuda, kuidas võiks. Ühisosaks on üksmeel, et keegi teine peaks muutuma. Kui ei muutu, siis tutvustatakse talle tänapäevast põrgut ehk avalikku sõnakambakat. Üsna värske näide oli see, mis toimus naisliidu ja aasta ema tiitli ümber. Ühtäkki jõuti järeldusele, et üks MTÜ ei tohi ise teha reegleid, keda ta autasustab. Põhjendus seejuures totramast totter: kuna seda autasustamist on vahendanud avalik-õiguslik televisioon ja väisanud president, on igaühel õigus sõna sekka öelda. Jumala eest, ongi. Igaüks võib öelda, et president ei tohiks sinna oma nägu näidata.