Kaasmaalastele erametsaliidu 25. aastapäeva puhul
Et sinnani jõuti, tuleb tänada tolleaegseid metsamehi, kes nägid taastärkava erametsanduse perspektiive ja vajadust sellele vastuminekuks ühendada jõud. Asutajaliikmena panid end kirja 39 inimest. Esimesse liidu juhatusse kuulusid Heino Väljaots, Leonhard Polli, Ülo Viilup, Uno Tomberg, Vilmar Kruus, Hanno Nõmme ja Peeter Lutt.
Soov oli koos saada teadmisi, et olla erametsadele head peremehed ja majandajad. Tööpõld tundus lõputu, sest tegemata töid oli kuhjunud ühtäkki ligi 50 aasta jagu.
Kakskümmend viis aastat
Kahe aasta pärast nimetati liit ümber Eesti Erametsaliiduks ja selle nime all oleme jõudnud tänasesse päeva.
Need kakskümmend viis aastat on kulgenud läbi erilise, intensiivse aja, mil Eestis pärast ühiskonnakorra muutumist muutus kõik. See on täna meie jaoks sündmusterohke, huvitav, tagantjärele kohati hirmutavgi ja väga kiirelt kulgenud ajalugu.
Selles on olnud reaalseid sihiseadmisi ja unistusi, luhtaläinud plaane ja suuri õnnestumisi. On olnud ettevõtmisi, mis pole kohe õnnestunud sellepärast , et mõte oli nii palju oma ajast ees. On olnud katsetusi, mis ongi vajanud oma aega selleks, et lõpuks jõuda me erametsanduse igapäevaellu. Kõige selle taga on olnud inimesed – metsaomanikud, ühistute eestvedajad, konsulendid, erametsaliidu juhatuse liikmed, tegevjuhid ja paljud teised.
Kuhu oleme jõudnud tänaseks päevaks? Rõõmustab, et on toimunud suur edasiminek, mis on paljus seniste tegutsejate töö vili.
Võiksime oma ajaloo jaotada laias laastus kolme järku. Pärast liidu sündi, kui erametsaomanikke tekkis juurde järjest rohkem, taotles erametsaliit oma tegevusega ühiskonna tähelepanu ja metsaomanikega arvestamist. Teises järgus, selle sajandi esimesel aastakümnel me selle tähelepanu ka saavutasime, kuid tegevus sõltus suuresti riigi rahatoest – toetused ja projektiraha.
Nüüd oleme astunud kolmandasse ajajärku, mil niisugust suurt sõltuvust enam ei ole. Me kirjutame projekte ja viime neid ellu, et erinevate ettevõtmiste toeks lisaraha saada, kuid otseselt ei sõltu meie ellujäämine enam riigi toest. Tuleme ise toime, oleme palju iseseisvamad.
Ilmneb ohtlik tendents
Ühiskond on samas just viimasel ajal võtnud hoiaku, mille harjal käib lausvõitlus metsa majandamise ühe tahu, metsaraiega. Sel taustal on hakanud hulk äärmuslasi justkui üle vaatama omandiõigusi ja Eesti põhiseadust. Populismi toel kaasatakse sesse protsessi aina rohkem ja rohkem kodanikke, keda sotsiaalmeedia abil on hea ära kasutada.
See suund on kohati võtnud ohtlikud jooned, kuna leidub poliitikuid ja ametnikke, kes on avastanud, et selles tuules on võimalik enesele odavat populaarsust võita.
Omakasu nimel õhutatakse raiekeeldu ja piirangute seadmise nõudmist, aga ise ei olda nõus selle eest sentigi maksma. Sellega lõhestatakse ühiskonda ja lõhutakse väärtusi, mille nimel on kaasmaalased 25 aastat töötanud. Olukord on tegelikult hullem kui kunagi varem: kõik kohustused ja kulud on maa- ja metsaomanike õlgadel ning teistel on justkui ainult õigus nõuda.
Maa- ja metsaomanikud peavad arvestama paljuga, näiteks looduskaitse, igameheõigus, korilus, prügikoristus, taristute ja kuivendussüsteemide korrashoid, jahindus, vesi, õhk, kogu elukeskkond. Kokkuvõtlikult võib suurt osa loetelust nimetada keskkonnateenusteks, mida kasutab terve ühiskond, kuid nende kinnimaksjad on praegu maa- ja metsaomanikud.
Igas valdkonnas on oma äärmuslased ja ebaeetilised toimetajad, nii ka metsanduses. Selle kui paratamatusega tuleb leppida, aga nende hääl ja teod ei peaks domineerima. Tänapäeva sotsiaalmeedia võimaldab valesid võimendada ja populistidel kiiret edu saavutada.
Poliitikud peaksid arvestama eri osapoolte argumenteeritud ettepanekuid, et nende pinnal leida kompromisse. Kui poliitik ei suuda käituda küllalt riigimehelikult, vaid teda ajendavad omakasupüüdlikud huvid, jõuavad võimendatud valed ka riigikogu saali, kus selline ähmane informatsioonikogum ei võimalda teha objektiivselt õigeid kompromissiotsuseid, vaid neid tehakse kõige hullemal viisil – poliitiku enda supikausi järgi.
Avalikkus on segaduses
Tõeline ja tegelik looduskaitsja ühes demokraatlikus ja arenenud riigis saab olla maaomanik, aga ta vajab ka ühiskonna toetust, nii moraalset kui ka materiaalset. Seda pole kerge pälvida, kui avalikkus on segaduses, on kohati minetanud reaalse arusaamise metsandusest ja maaelust.
Samal ajal, kui ülesköetud „metsakaitsjate” aktiiv nõuab metsaomanikele tegevuspiiranguid, vajame meie hoopis suuremat tegutsemisvabadust. Samal ajal, kui sotsiaalmeedia kihab kahtlustustest ja süüdistustest kõikide metsas tegutsejate aadressil, vajame meie suuremat usaldust.
Peame seda väga tähtsaks, et praegusel populistlikul tõejärgsel ajastul me ei kaotaks sedagi, mis meil juba olemas on. Keegi ei tohi unustada, et see olemasolev ei ole iseenesestmõistetav, nagu ka meie julgeolek ja Eesti vabariik – kõige selle nimel on pingutatud ja tuleb jätkuvalt pingutada.
Erametsaliit näeb enda ees suurt tööpõldu, et maa- ja metsaomanike tegevus oleks õiglaselt maksustatud ja et keskkonnateenused ei oleks maaomanikule ainult kulukas kohustus, vaid tooks hoopis lisatulu. Õiglane tasu keskkonnateenuste eest annaks ühtlasi märgi, et ühiskond tunnistab ja tunnustab meie tegevust.
Mitmekesisus annab tugevust
Metsaomanikel, keda on Eestis üle 100 000, on sellele ühiskonnale mõndagi ette näidata. Saavutuseks saab tänapäeval lugeda näiteks iga toimivat metsaühistut, mis on läbi teinud oma arenguetapid ja mille liikmeskonna kasv, teenused ja teenuste kvaliteet näitavad omavahelist usaldust.
Eesti Erametsaliidu saavutus on, et oleme riigi tasandil muutunud arvestatavaks partneriks paljudes otsustusprotsessides. Oleme kaasarääkijad otsuste tegemisel ja saame uhked olla paljude seaduste või õigusaktide üle, mis tänu liidu ettepanekutele on metsaomanike jaoks loodud või sõnastatud.
Saavutusi ei leia ainult paberilt, vaid neid on rikkalikult ka paljudes erametsades, kus näeb juba suureks sirgunud puid, mille istutajaks on olnud praegune omanik.
Just erametsast leiame tänapäeval nii klassikaliselt majandatud metsi kui ka traditsiooniliselt majandatavaid talumetsi, püsimetsana majandatud metsi, teadlikult säilitatud loodusmetsi, nii kogukonna kui ka oma otseste vajaduste järgi majandatud ning säilitatud metsi jne. Erametsanduse suur eripära võrreldes riigimetsaga on suur mitmekesisus majandamisvormide, omandi suuruse, juriidilise vormi, ka metsakoosluste ja palju muu mõttes.
Nagu looduskoosluses nii ka inimühiskonnas tähendab mitmekesisus rikkust, mis annab tugevust.
Ärgem lõhkugem seda rikkust süüdistuste ja kahtlustamistega, mida sotsiaalmeedia praegu fabritseerib. Tänaseks väljakujunenud maa- ja metsaomanikkond oma mitmekesisusega on Eesti ühiskonna tähtis osa ja meie kõigi elukeskkonna tegelik hoidja.
Kirjutise aluseks on kõne, mis peetud Eesti Erametsaliidu 25. aastapäeva tähistamisel 21. aprillil Tartus.
