Samas ei kohanud kusagil ebasõbralikku suhtumist, et mida need Eesti taimeturistid siia otsivad - ju on lätlased oma hinges pisut rohkem ärimehed kui eestlased.

„Me kirjutasime siia midagi ka eesti keeles, vaadake palun kas on õigesti?“ küsis sõbralik daam laadakohviku juures, paludes vajaduse korral parandada.

Ka kultuuriprogrammi juhid viskasid oma tekstidesse sõbraliku huumoriga eestikeelseid lauseid, nii et tegelikult anti võimalus tunda end oodatud külalistena.

Sigulda taimelaadal on jätkuvalt põhimõte võtta müügile ainult lätis toodetud kaupa – taimi, istikuid, kasvusubstraate, käsitööd ja toitu. Tõsi, aiatarvikud – töörõivad, kummikud, aiakäärid, kindad jms – olid ka mitte-läti päritolu.

Taimede-istikute põhirõhk oli iluaiandusel ehk siis ilupuuistikutel, lilletaimedel jms. Tarbetaimedest pakuti viinamarjaistikuid, viljapuuistikuid ning maitsetaimi, samuti tomatit, vähemal määral ka kurki-paprikat ja kapsataimi. Müüjad selgitasid, et nagu Eestis, nii ehitatakse ka Lätis rohkelt uusi elumaju ning sinna soovitakse pigem ilu- kui tarbeaeda.

Olulist hinnatõusu võrreldes eelmise aastaga ei olnud, näiteks tomatitaim maksis ikka 90 senti ja juurtega lilled või maitsetaimed potis kaks eurot. Kaheaastase roosiistiku sai kätte viie ja viinapuu seitsme euro eest.

Kuigi tundub, et igal aastal suureneb Sigulda laadal taimede kõrval ka muude kaubaartiklite – käsitöö ja toidu – osa, on vähemalt Eesti, aga samuti ka Sigulda laada avastanud Soome ostlejate eesmärgiks siiani ikkagi saada sealt häid taimi soodsa hinnaga.