FOTOD: Säravaima kultuuriarvustaja tiitli pälvis Maalehe ajakirjanik Margus Mikomägi
Enam kui aasta tagasi kultuurisaadet „OP“ juhtima asunud Margit Kilumets soovis saate kultuuritaeva kõrgustest maa peale tuua. Ja see on tal ka õnnestunud – vaatajate valikul pärjati täna säravaima ja teravaima kultuuriarvustaja tiitliga maal elav ning Maalehes kirjutav Margus Mikomägi.
„Ei tea, kas Mikomägil ikka on kodus elekter,“ sõnab Kilumets Tarmo Luisu autoritööna valminud auhinna, mis särama löömiseks elektrienergiat vajab, üleandmise järgselt naerulsui.
„Maalt olen küll, aga päris suitsutares ei ela,“ vastab Mikomägi pika habeme varjust muiates ning kinnitab, et elekter on tal majapidamises täiesti olemas. Seintel küll väga palju ruumi pole, seal kõik südamele kallid esemed reas, kuid küll ka päikesekellale koht leidub.
Maainimesed on „OP-i“ leidnud
„Tundub, et sel korral osales rahvahääletusel palju maainimesi, Mikomägi edestas teisi ülekaalukalt. Ja mul on selle üle väga hea meel. Sest Margus on kõige laiemas ja paremas mõttes kultuuriajakirjanik,“ ei varja saatejuht Marit Kilumets rõõmu. „Ei räägi liiga keerulisi ega kõrgelennulisi sõnu. Ja teles näeb ta oma heas mõttes vanapaganaliku välimusega mõnusalt eksootiline välja ka.“
Maalehe kultuuritoimetaja Erika Klaatsi sõnul on Mikomägi mees, kes pole ajakirjanikuna iialgi pealiskaudne, alati läheb sügavuti. Ta oskab konteksti luua ega arvusta teatritükke, mis temas küsimusi tekitavad, kunagi ühe vaatamise pealt.
„Arvustajana on Margus heatahtlik, jagab väga hästi ära, mis on hea ja mis halb. Kuid peab õigemaks rääkida eelkõige lavastuse headest külgedest. Ta ei materda kunagi midagi maatasa,“ räägib Klaats. Kui midagi kriitilist tulebki öelda, teeb Mikomägi seda kolleegide keskel, mitte leheveergudel ega teleekraanil. Kahte olulist omadust nimetab Maalehe kauaaegne kultuuritoimetaja Klaats Mikomägi puhul veel: hea üldistusvõime ja suurepärane detailide nägemine.
Tunnustus on kirjutajale oluline
Ilma igasuguse võltshäbita on Mikomägi talle osaks saanud ootamatu tunnustuse üle siiralt õnnelik. Edevuse pärast pole ta oma sõnul kunagi kirjutanud-arvustanud, ikka südamest ja vajaduse sunnil. „Kultuuriajakirjanikele Bonnieri preemiat ei anta, ja pole vajagi. Selline tunnustus, nagu mulle täna osaks langes, on palju jäävama väärtusega,“ arvab Margus.
