Vana-Pärsia kirjandusest on pärit selline naljajutt. Üks mees kuulutas, et tema ja ta naine on suured ilmatargad. “Kui ilm pilve läheb, ütlen ma, et hakkab vihma sadama. Mu naine ütleb, et ei saja. Ühel meist on alati õigus.”

Väikeses Eestis on ilmatarku tükkis palju rohkem – 25–30 või isegi üle selle. Ka selliseid, kes ühe päeva ilmatundmisega kuulsaks saanud. Kui näiteks küsitakse, kas selle päeva ilm tuleb kuiv või sajune, siis pole palju mõtlemist vaja. Läheb täppi, ja oledki kuulus.

Peaaegu igas maakonnas on rahvalikke ilmatarku, kellest igaüks kuulutab, et ta on aastakümneid ilma jälginud ja aina õigeid ilmaennustusi teinud.

Võib nii- või naapidi olla. Kes neid ennustusi hiljem enam täpipealt kontrollib. Pealegi on nendesamade ilmatarkade ennustused üsna umbmäärased, täpsemaid ilmastikuandmeid ja kuupäevi üles tähendamata. Ikka talv niisugune, suvi naasugune. Millal ja kui palju sajab, kaua üks või teine ilm püsib või muutub, sellest peaaegu mitte midagi.

Aga asi iseenesest pole paha. Loodust tuleb jälgida, uurida, huvitavaid nähtusi välja selgitada. Oma tubli osa selle heaks andis paarkümmend aastat tagasi meie hulgast lahkunud Vadim Želnin.

Ilmateenistuse asemel viis loodusetundjat?

Pärast Želnini surma ilmus vanameistri elust ja tegemistest Kalju Lombi sulest raamat “Ilmatark”. Lombi arvates hoiaks riik palju rohkem raha kokku, kui ilmateenistuse ülalpidamise asemel valmistaks ette loodust sügavalt tundvaid spetsialiste, kes oleksid võimelised tegema sama tööd, mida hobi korras tegi oma püsivate kordaminekute päevil Želnin.

Kalju Lombi järgi piisanuks Eestile viiest Želnini-taolisest loodusetundjast, varustades neid arvutite, sõiduautode ja tänapäevaste sidevahenditega, et nad saaksid andmeid koguda suurematelt maa-aladelt.

Želnin ise asjas nii kindel ei olnud. Ta möönis küll, et ilmateenistus pole nõnda kaugele jõudnud, et eksimatult öelda, mis ilm meid ootab nädala, kuu või mõne aasta pärast, kuid lisas, et ka kõik loodusemärgid, mis meid ilma ettearvamisel võiksid aidata, pole võrdse väärtusega. Ja ühe-kahe tundemärgi põhjal on ilma ettearvamine võimatu. Eriti siis, kui ühed märgid kõnelevad üht, teised teist.

Asjalik oli ka tema suhtumine teadlastesse. Tema järgi enamik neist ei usu, nagu oleks loodusemärkide põhjal võimalik ilma prognoosida. Vaid umbes viisteist protsenti teadlasi uskuvat seda enam-vähem ning kõigest viis protsenti olevat raudselt kindlad, et loodust ja loomi-linde tundvate inimeste prognoosid lähevad täppi.

Želnini mõttekaaslaste hulgas on palju neid, kes tema esitatud ilmamärkidesse kivikindlalt usuvad, ent on ka neid, kes kõhklevad või omaenda ettekujutuse järgi, aga ikka loodusele tuginedes ilma ette arvavad.

Tähelepanu õhuvoolude liikumisele

Aga õhuvoolude liikumise seaduspärasusi tundes – kuigi siin on ka palju juhuslikku – saab ilma ette arvata isegi kuni mitu aastat.

Ilm ja loodus – millistes suhetes nad ikka on, mis on esmane, mis teisejärguline? Tõsi, mõlemal on palju kokkupuutepunkte, aga ka palju erinevusi. Loodusel on omad seaduspärasused (pärilikkus, arengutsüklid, olelusvõitlus, evolutsiooniline taust jms). Ilmastikunähtused alluvad aga teatud füüsikalistele, kosmoloogilistele, geograafilistele jm mõjudele, lisaks ka oma seaduspärasustele.

Ilmastiku uurimisel tuleb kõige enam tähelepanu osutada õhuvoolude liikumisele aasta läbi. Ilmateenistused räägivad küll statistilisest, analoog- ja sünoptilisest meetodist, mille järgi justkui saab ilma ette ennustada. Kuid kõik need koos ja eraldi annavad vaid piiratud tulemusi, kui ei arvestata ja vist ei uuritagi õhuvoolude liikumisi eri aastaaegadel, kuudel ja isegi aastatel.

Mis sellest, et kaasaegsed ilmastikukeskused on varustatud kõige kaasaegsema arvutustehnikaga ja pikaajaliste ilmastikuandmetega, nende nägemus ees ootavast ilmast on üsna piiratud. See on ainult viis päeva, nagu kõik ametlikud meteoroloogid ja sünoptikud kinnitavad.

Ka kõige suuremad ja tuntumad ilmakeskused ei suuda ilma üle paari nädala ette arvata. Ilmamudeli saatus on juba selline. Kaugemale kui viis päeva suureneb võimalike ilmamudelite arv ilmateenistusele käepäraseid meetodeid kasutades hirmuäratava kiirusega. Aga õhuvoolude liikumise seaduspärasusi tundes – kuigi siin on ka palju juhuslikku – saab ilma ette arvata isegi kuni mitu aastat. Võin tuua näiteid, kuid jäägu see teiseks korraks koos selgitustega.

Praegusel juhul oleks vaja lahti seletada, kuidas rahvalikud ilmatargad, kes ei näi tundvat looduse ega ilmastiku seaduspärasusi, oma ettenägemisi põhjendavad. Kas nad teavad, et loodus armastab individuaalsust? Pole olemas kaht täpselt ühesugust seapõrna, lumehelvest ega inimese sõrmejälge. Sellepärast pole peaaegu keegi neist püüdnud kaht seapõrna kõrvuti meedias demonstreerida. Nad on küll seletanud, et üks põrn näitab temperatuuri, teine lume sügavust, aga millisel kuul?

Ka vanameister ise jõudis kuulutada, et eri paikades elunevad, üldse olemasolevad seapõrnad näitavad eri asju. Viimati, vist enne surma püüdis ta jälile saada, milline talv eest ootab. Talle oli toodud üks põrn – see näidanud külma talve, teisalt toodud teine. See näidanud keskmist talve. Kolmas toodud veel kaugemalt. Selle järgi oli tulemus päris soe talv.

Ilmatarkade eri nägemused

Ei oska arvata, mille järgi kaheksa ilmatarka aprilli lõpu Maalehes suveilma ette arvestasid. Üsna erinevad nägemused olid. Ühe järgi tulevat soojapoolne suvi, teise järgi kuum ja põuane. Kolmas ennustas, et Harju keskmine, neljas, et mereline, viies, et märg ja jahe. Ilmajaam pakkus muutliku ilmaga suve. Tõepoolest: ajad muutuvad, tuuled pöörduvad.

Nende maikuu ennustuste osa on juba pöördunud peaaegu nulli koos tuultega. On ju ilmatarkade jaoks ülitähtis näitaja, kust puhub pööripäeva tuul. Sellest kandist pidigi see puhuma jääma. Kogu suveks või kogu kevadeks ja nii edasi.

Ilmastikul on piisavalt energiat looduse seisundi muutmiseks, ilmamärkidel aga looduse seisundi või ilmastiku muutmiseks mitte.

Kust ja kuidas tuuled puhuvad, teab ilmastikuteadus ülihästi. Setu vanasõna ka ütleb, et põhjatuul on ikka külm, ükskõik kust kandist ta puhub. Üsna hiljaaegu puhusid meil lõunatuuled, mis olid pärit põhjapooluse piirkonnast, siis aga meelt ja suunda muutnud ning põhja suunda tagasi pöördunud.

Ei või iial teada, mis krutskeid ilm toob, eriti kui seda ei mõisteta ega osata millegagi seostada. Seepärast ilmatargad aeg-ajalt kurdavad, et ennustamine läheb üha raskemaks. Milles asi? Selles, kus peitub energia. Põhiliselt päikeselt saadav energia kujundab ilmastiku, ilmastik looduse seisundi. Loodusel endal pole mingeid energiaallikaid ilmastiku muutmiseks soovitud või ette kuulutatud suunas.

Ilma päikeseta poleks ka ühtki ilmamärki looduses olemas, ei sipelgaid, ahvenaid, tuuli ega seapõrnu. Ilmastikul on piisavalt energiat looduse seisundi muutmiseks, ilmamärkidel aga looduse seisundi või ilmastiku muutmiseks mitte.

Milline ilm ootab meid ees augustis?

ELMAR KUUS

Juulikuu muutlikud ilmad ja suured sajud on põhjustatud sellest, et Atlandilt pääsevad meile soojad ja niisked õhuvoolud. Euroopas tegutseb praegu kolm-neli suuremat õhukeerist, mis toovad kaasa erisuguse ilma ja temperatuuride kõikumise 12–30 kraadini.

Augustiks ilm rahuneb, kuna meil jäävad püsima Vahemere piirkonnast ja Aafrikast saabuvad soojad õhuvoolud. Nii peaks augustikuu tulema soe, kuiv ja päikesepaisteline. Õhutemperatuur tõuseb 25–30 soojakraadini.

Siiski pole võimatu ka mõne trombi tekkimine, kuna asume ikkagi lääne regioonis, kus on tavaline niiskemate ja kuivemate õhuvoolude kokkupuutumine.