Anu Hellenurme: peremehelik käitumine eelistab kodumaist toodangut
Anu Aida juht Anu Hellenurme rääkis tänasel sealihakonverentsi avamisel Eesti seakasvatuse sektori vajadusest muutuste järele. Maaleht avaldab Hellenurme kõne täismahus.
Austatud daamid ja härrad, mul on rõõm teid tervitada, et olete tulnud siia Rakverre. Teil on soov ja tahe kaasa rääkida Eestimaa sealiha jätkusuutlikul tootmisel!
Parafraseerides Manifesti Eestimaa Rahvastele alustan helgel toonil. „Eesti seakasvatus, sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa saad vabalt ja iseseisvalt oma saatust määrata ning juhtida!“
Kahtlemata kõik siin elus kordub, nagu pea sada aastat tagasi, on ka täna lootust, et sektori tulevikku määrame meie? Ja kui ei, siis kes? Raimond Kaugvere on kirjutanud oma raamatus „40 küünalt“, et Eesti on kui väike maja tee ääres, kus on pidevalt rentnikud, sest me ei oska olla peremehed …
Peremeheks olemine tähendab julgust ise otsustada ja oma tegude eest vastutada. Aga peremeheks olemise juurde kuuluvad ka koostöötahe, empaatiavõime ja tulevikupilt. Peremees ei olda kaheksast viieni. Peremees ei tee tühja juttu, kui töö järg ootab. Peremees teeb asju paremaks, ta leiab lahenduse.
Pühapäeval tähistasime Eesti Lipu päeva. Kõikjal lehvisid meie sinimustvalged. Peagi meil suured pidustused Eesti Vabariigi 100. aastapäeva auks. Oleme uhked oma rahvuslikkuse üle. Võtame innukalt osa laulu- ja tantsupidudest ja peagi on tulemas jaanipäev.
Mis on üks suur osa meie pidupäevalaual?
Loomulikult sealiha, mis on hea liha!
Kuid - millist liha me eelistame? Kas kodumaist liha? Kas ostame oma tootjatelt? Või lihtsalt ostame suvalist liha?
Peremehelik käitumine eelistab kodumaist toodangut.
Tänane olukord ja aeg nõuab arukaid inimesi ja arukaid ideid. Loomulikult ka meie endi hoiakute muutmist.
Aeg on otsustada! Milline on see koostegemise vorm ja sisu. Sisu, milles on päris tegevused koos arukate inimestega. Peremehe juurde kuuluvad koostöötahe, empaatiavõime ja tulevikupilt ja võime kõike seda mõista.
Meie jaoks on oluline Eestimaa rahva tervis, meie enda tervis. Mis te arvate, mis on väga suur motivaator trenni tegemisel?
Kokkuvõtvalt: Eesti seakasvatuse sektor vajab muutusi, vajab ühtset strateegilist vaadet. Lähiaastatel on esimeseks sammuks sealihatootmise suurendamine vähemalt Eesti isevarustatuse tasemele.
Meil on teid kõiki vaja - suur- ja väiketootjaid. Meil on vaja kõneisikuid, siin- ja sealpool merd.
Näiteks, mida mina teen. Nimelt restoranis süüa tellides alati küsin, kust on pärit liha. Viimane kord mu käest küsiti, millist liha ma eelistan. Vastasin, et kodumaist. Just samamoodi saad ka Sina avaldada survet oma ettepanekutega. Valides poest pääsukesemärgiga tunnustatud tooteid. Meid peab olema näha igal linnatänaval, metsatalus ja e-Eestis.
Peame taas tere-käe andma teadlastele, sest innovatsiooni ja arengut ilma teadlasteta ei loo. Ja mis kõige olulisem, dogmad tuleb jätta eilsesse, sest ühtsuses peatub jõud.
Lõpetuseks tulen tagasi kõne alguses mainitud manifesti juurde, mis ütleb: „kord Eestis aeg tuleb, mil kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama" ja et "kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma".
Toogem siis, tõelistele peremeestele kohaselt, õnne nii endile kui tulevastele põlvedele. Sest me ei pea tegema sigade revolutsiooni, piisab, kui teeme mõned sigalahedad teod, et kodumaine sektor taas õitsele puhkeks.
Soovin teile avatult kaasa mõtlemist, leidmaks arukaid lahendusi koostööks!
