Sulev Valner: Kas Eesti saab uute tugevamate omavalitsuste näol 70 uut piirkondlikku edulugu?

See, mida veel neli aastat tagasi nimetati võimatuks missiooniks, on nüüd ikkagi teoks saamas. Eesti Vabariik saabki oma juubeliaastaks ühe sünnipäevakingitusena ka uued omavalitsused. Üldpildis ei tee enam ilma, kas uusi omavalitsusi jääb mõne võimaliku eesoleva kohtuvaidluse lõpuks paar tükki rohkem või vähem, suur muutus ise on juba igal juhul toimunud, kirjutab regionaalhalduse osakonna nõunik Sulev Valner rahandusministeeriumi blogis.

Haldusreformi vajalikkusest rääkimine on muidugi palju pikema ajalooga, aga vähemalt sealt alates, kui tolleaegne regionaalminister Siim Kiisler käis kevadel 2013 välja mõtte tõmbekeskuste Eestist, on toimunud suhteliselt järjepidev tegevus selle nimel, et asi seekord ka päriselt teoks saaks. Vaatamata sellele, et vahepeal on toimunud mitu võimupööret ning värskelt ametisse asunud Jaak Aab on selle aja jooksul juba viies minister antud valdkonnas, võib kõigi erinevate poliitikute ja parteide kiituseks öelda, et teatud põhijoones on oldud küllalt järjepidevad.

Laulva revolutsiooni aegadel võis olla õige taastada sõjaeelne omavalitsuste süsteem läbi suhteliselt väikeste üksuste, see kandis järjepidevust ja andis võimalikult paljudele inimestele esmase demokraatia kogemuse läbi kohalike volikogude. Ent elu muutub.

Pendelrände uuringud kinnitavad inimeste igapäevaseid liikumismustreid toimepiirkondades, mida väikeste killustunud omavalitsuste struktuur, mis suures osas on nõukogudeaegsete külanõukogude või siis sõjaeelse aja valdade põhine, enam paljuski ei järgi. Omavalitsuste piirid ei ühtinud enam ammu sellega, kuidas inimesed tegelikult liiguvad.

Saab ka nii, aga ilmselgelt ei ole see parim viis, kuidas elu mõistlikult korraldada. Palju parem on, kui võimalikult paljude elanike toimepiirkond kattub omavalitsusega, kus nad elavad. Siis ta saab valijana kõiki endale igapäevaselt olulisi küsimusi läbi omavalitsuse mõjutada. Mitte nii, et teie olete naabervallast, pole teie asi, mida me siin arendame või kuhu kulutame.

Haldusreformi eelset dilemmat võib sõnastada ka nii: kas jätkata täpselt samas suhteliselt turvalises rööpas, nagu asjad on kogu aeg kohtadel käinud viimased kakskümmend ja enam aastat või ületada mugavustsoon ja asuda looma läbi liiga väikeste omavalitsuste ühinemiste eeldusi uuteks kohalikeks edulugudeks? Kui pidevalt kuuleme kurtmist taanduva elu üle Eesti maapiirkondades, siis miks oleks pidanud uskuma, et senine omavalitsuste süsteem oli parim võimalikest, et neid piirkondi hoida ja arendada?

Ei saa alahinnata ega naeruvääristada inimeste tõsist muret Eesti piirkondade ääremaastumise pärast. Küsimus on, et kas oleme siis paremad muretsejad, kui mitte midagi ei julge teha ja laseme kõigel minna samamoodi edasi, nagu on olnud seni. Ka otsustamatus on otsus ja senine areng küll ei näita, et väikesed killustatud omavalitsused oleks olnud kuigi hea otsus paljude piirkondade jaoks. Mäletan lauset ühe vallavanema suust järjekordsel pikal haldusreformi koosolekul: kuni konsiilium lõputult vaidleb, on oht, et haige sureb vahepeal ära.

Nüüd, kui otsused valdavalt tehtud, on vastus käes – enamikus Eesti paikades sünnivadki sügisel uued, suuremad ja võimekamad omavalitsused. Vaid paarkümmend senist juba niigi keskmisest suuremat omavalitsust eesotsas Tallinnaga jäävad seekordsest reformist kõrvale. Samas näiteks Tartu ja Pärnu võtavad enda külge mõned väiksemad naabrid, nii et ei lähe suur muutus neistki linnadest päris mööda.

Need on endiselt kohalikud omavalitsused, mis tähendab, et nende otsused sünnivad endiselt kohtadel, mitte Tallinnas. See, kas kohalike inimeste valitud volikogu koguneb edaspidi Meeksi asemel Räpinas või Puurmani asemel Põltsamaal, on küllap samuti kellegi jaoks kohapeal oluline vahe, kasvõi sümboolselt, aga ei muuda siiski olemuslikult kohalikku omavalitsust kui printsiipi.

Ehkki omavalitsuste arv väheneb reformi käigus pärast oktoobrikuiseid kohalikke valimisi seniselt 213lt umbes kolm korda ja omavalitsuse keskmine suurus tõuseb senisest vähem kui paari tuhande elanikuga väikevallast keskeltläbi vähemasti 6000-7000 elaniku peale, on ka need uued ühinenud linnad ja vallad endiselt omavalitsused. Üheltki ruutkilomeetrilt Eestimaa pinnal ja ühegi siin elava inimese jaoks ei kao haldusreformi järel tema omavalitsus ära. Igaühel on oma hääl ja oma kohalik volikogu, mida saab valida oktoobris toimuvatel kohalikel valimistel. Kogemus mitmete varem ühinenud omavalitsustega (Rapla, Tapa, Kose, Jõhvi, Märjamaa, Viljandi vald jt) näitab, et endiselt saavad kohalikud valimisliidud ka uues volikogus löögile, kui see on inimeste endi tõsine soov, et selles vormis kohaliku elu otsuste tegemises kaasa rääkida.

Haldusreformi eesmärk on luua kohalikus omavalitsemises kvalitatiivselt uus tase, saavutada uus hingamine. Selle üheks eelduseks on ühinemine vähemalt teatud minimaalse suuruseni, midagi pole teha. Sama on aastate jooksul toimunud ka pea kõigis meie arenenud naabermaades, Eesti pole siin erand.

Piltliku paralleelina – kui ei ole jalgpallis 11 meest väljakule saata, siis on raske heal tasemel mängida. Liiga väike omavalitsus ei saa paratamatult võtta tööle kõiki vajalikke inimesi kõigis katmist vajavates töövaldkondades, sest tal a) ei ole selleks raha ja b) isegi kui raha jätkuks, et palka maksta, ei oleks pakkuda heale töötajale väärilist koormust.

Me võime vaielda selle üle, kas uutes suuremates omavalitsustes eelkõige liigub otsustamine kaugemale või hoopis vastupidi, inimesed saavad lõpuks ometi läbi enda valitud kohaliku volikogu kaasa rääkida paljudes küsimustes, mis seni jäid nende väikese omavalitsuse kitsastest piiridest välja või ei olnud väikevallale tõsiseks kaasa rääkimiseks lihtsalt jõukohased. Näiteks kui laps käib naaberomavalitsuse huvikoolis või kui on soov kaasa rääkida laiema piirkonna arendustegevustes.

Mida sina saad teha oma valla heaks

Legendaarse USA presidendi John Kennedy üks tuntumaid ütlusi oli: ära küsi, mida sinu maa saab teha sinu heaks, küsi endalt, mida sina saad teha oma maa heaks. See lähenemisnurk on mu meelest ka igati aktuaalne, kui mõtleme elule uutes kohalikes omavalitsustes pärast sügisel teoks saavat haldusreformi.

Muidugi tuleb riigilt oodata ja nõuda, et omavalitsuste tegevuseks oleks võimalikult head õiguslikud ja ka rahalised alused. Aga juba definitsiooni järgi ei saa omavalitsus olla midagi niisugust, kus keegi teine otsustab ja teeb sinu eest kõik ära. Riigi peale võib loota päris paljudes asjades, aga põhilised otsused piirkonna arenguks tuleb ikka kohapeal ise ära teha.

Piltlikult öeldes: riik on haldusreformiga senisest laiema vao lahti ajanud ja lubab ka teatud lisaväetist omavalitsuste ülesannete ja rahastuse suurendamise läbi. Aga mida keegi sinna vakku täpselt külvata oskab ja kuidas selle eest pärast hoolitseb, et head saaki saada, see ei ole ühegi ministeeriumi määrata. Soovitada muidugi võib, aga otseselt ette kirjutada ei saa. Siin on kohalik omavalitsus läbi sel sügisel kohtadel valitavate volikogude oma otsustes iseseisev. Teeb ise oma õiged ja valed otsused. Või jätab tegemata. Ei ole põhjust pärast kellegi teise poole näpuga näidata.

Kindlasti on selliseid vallajuhte ja volikogude liikmeid, kes olid harjunud alati valituks osutuma, aga uues kasvanud konkurentsis enam sama hästi löögile ei pääse. Arusaadav, et see tekitab paljudes inimestes teatud ebakindlust, mis väljendub ka kohati vastuseisus muutusele. Teisalt on nüüd ilmselt lisandumas või ka mängu tagasi tulemas hulk selliseid inimesi, kelle jaoks seni ei pakkunud omavalitsuse tegemised (enam) erilist huvi ega väljakutset, aga uued suuremad ja võimekamad omavalitsused avavad uue perspektiivi.

Üks viimasel ajal avalikkuses kõlavamaid näiteid on kindlasti Marju Lauristin, kes lubas sügisel valituks osutudes vahetada europarlamendi töö Tartu linnavolikogu vastu, põhjendades seda sammu muuhulgas ka sellega, et pärast haldusreformi ei ole omavalitsused enam endised ja tema Tartu patrioodina tahab anda oma osa uue parema omavalitsuse ülesehitamisse. Muidugi, Tartu pole just päris keskmine Eesti omavalitsus ka pärast haldusreformi, aga professor Lauristin pole ka päris keskmise haardega kodanik. Mõne teise inimese jaoks võib ühinenud Tõrva, Põltsamaa või Setomaa valla arengus kaasa rääkimine tähendada vähemalt sama suurt positiivset väljakutset.

Kas Eesti saab uute tugevamate omavalitsuste näol 70 uut piirkondlikku edulugu? Vastus on suuresti meie eneseusalduse küsimus.

Kas saame sellega hakkama? Valikut siin ju tõtt-öelda eriti polegi.