„See lugu on mul mitu aastat südamel olnud. Tegelikult pigem see, et ma pole sellega veel tegeleda jõudnud. Aga nüüd olen asja kätte võtnud,“ ütleb Ylle Rajasaar telefonis Maaleht.ee-le, sammudes ise parasjagu Eesti Autorite Ühingu kontori poole, kust oma ettevõtmisele tuge leida loodab.

„Lugu algas paar aastat tagasi sellest, et ühest tuntud õpikukirjastusest helistati ja küsiti, kas ma luban avaldada paar isa kirjutatud laulu. Muidugi! Kuid siis sekkus firma Sven Peterson Muusikaprojekt OÜ juht Sven Peterson, kes teatas, et tema on üks neist, kes otsustab, mida võib Ülo Vinteri loomingust avaldada ja mida mitte. Sest enne surma sõlmis mu isa kahe kirjastusega lepingud, mis ei jätnud talle ega ka mulle tema tütrena alles ühtegi õigust ise oma/tema loomingut kirjastada ega selle esitamise üle otsustada,“ selgitab Ylle Rajasaar.

"Laul Põhjamaast" kirjastamise õigus kuulub teisele kirjastusele, Muusika OÜ-le.

Vaata videost loo ühislaulmist lauluväljakul!

Kirjastuste poole pöördudes Ylle targemaks ei saanud. Asi jäi toona sinnapaika, lihtsalt ei jagunud närvi ega jaksu võidelda. Nüüd aga, eilse laulupeo emotsioonidest kantuna on ta otsustanud isa loomingu kasutamise vabaks võidelda.

„Alustan otsast peale ja püüan aru saada, mis lepingud need on, mida need käsitlevad ja miks. Juba on paar juristi mulle oma abi pakkunud,“ on Ylle lootusrikas.
Ülo Vinteri looming
  • „Laul Põhjamaast” on Eesti helilooja, põlise Käsmulase Ülo Vinteri (1924-2000) tuntuim laul, mida on pakutud ka uueks Eesti hümniks. Pala pärineb muusikalist „Pipi Pikksukk”.
  • Vinter oligi eelkõige tuntud filmimuusika, muusikalide ja lastelaulude autorina. Näiteks on ta kirjutanud muusika sellistele Sulev Nõmmiku lavastatud kultusfilmidele nagu „Mehed ei nuta” (1968), „Siin me oleme” (1978) ja „Noor pensionär” (1972); samuti telelavastustele „Kessu ja Tripp” (1980-1981) ja „Väike nõid” (1975).
  • Kõige enam on Vinter muusikasse pannud Oskar Lutsu „Kevade” tegelasi: ballett „Kevade” (1967), muusikal „Kevade” (1991) ja muusika filmile „Kevad südames” (1985).

Ülo Vinter oli eestlane ja eestlased peavad tema loomingut esitada saama ilma, et nad selle eest hunniku raha peaksid välja käima, on Rajasaar veendunud. „Soovin, et võiksime neid laule vabalt kõigil pidudel laulda ja kõigis kooliõpikutes avaldada nii, et piisaks vaid telefonikõnest Eesti Autorite Ühingusse, kes Vinteri pärandi seda osa, mida autoriõigused praegu kaitsta saavad, ka kenasti tallel on hoidnud. Tahan isa laulud Eestile tagasi anda.“

Ühtlasi tunneb Ylle heameelt selle üle, et Mikk Targo eestvedamisel on üks osa tema isa loomepärandist ka rahvusvahelisel tasemel väärindatud.
Kommentaar
„Arvestasime sellega, et lauljad ei pruugi tahta kaare alt alla tulla ning võivad veel midagi ise laulma hakata, kuigi see juhtub pigem suurtel pidudel,“ sõnas XII noorte laulupeo peadirigent Heli Jürgenson, kelle kinnitusel „Põhjamaad“ korraldajad ise kuidagi ei soovitanud.


Ta möönis, et omavahel arutades tuli see küll kõneks, et üheks spontaanse lõpulauluna võib just see pala ette tulla, kuid selles kaheldi.


„Noorte repertuaar on siiski väiksem, kui suurtel ning arvasime, et pigem võetakse midagi laulupeoks õpitud lauludest või siis korratakse neid, mida tahetakse korrata,“ rääkis Jürgenson.


See, et noored just „Põhjamaad“ hakkasid laulma, oli tema sõnul liigutav just pala lõpusõnade „...sind ei jäta ma!“ tõttu, mis sõnumiga „Mina jään“ suurepäraselt kokku kõlas.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena