Konservatiivsus või rahapuudus: kuhu jäid lauluväljakul suured ekraanid?
Suurest ekraanist tunti puudust juba tantsupeo kontserdil, sest kui väljakul jooksevad nimitegelased, tahaks kasvõi korraks nende nägu näha, mitte leppida liikuvate heledate valgete kujukestega. Või kui rahvamuusik Juhan Uppin mängib tuhandetele tantsijatele lõputantsuks, siis tahaks kasvõi korraks tedagi näha, sest olgem ausad – nii oleks muusikute kohalolu tajutavam.
Ka jooniseid vaataks juba väljakul meelsasti, siis oskaks ka tribüünil istuja tantsijate filigraanset asetust ja selleks tehtud tööd paremini mõista.
Lauluväljakust rääkimata – seal oli tänavu kahjuks võimatu mõista, mis parasjagu lava ees toimub ning millele lauljad kaasa elavad. Midagi lihtsalt ei näinud. Kuna ka heli oli üsna tuhm, suundus hulk inimesi lõpulaule koju telest vaatama.
Sellest oli kahju. Noored ise on väga innovatiivsed ja nendega seotud üritustel tahaks pigem rohkem ekraane näha. Neid võiks olla isegi söögialadel, sest sel korral oli rahvast nii murdu, et korraks oma kohalt lahkunul kulus tund, et tagasi platsile saada – võimatu oli looklevatest sabadest läbi trügida.
Et inimesed tunde kestval kontserdil üldse ei liigu, ei saa ka ju eeldada.
Aet Maatee on juba rääkinud pingelisest eelarvest ning sellest, et sedasorti tehnika on kallis, sellele viitas ka XII noorte laulupeo peadirigent Heli Jürgenson, kuuldes küsimust ekraanide kohta.
Laulupeo ideekavandi autorid Rasmus Puur ja Veiko Tubin ise küll ütlesid, et nende poolt oli see taotluslik – et inimesed ei hakkaks väljakul n-ö telerit vaatama ja saaks kontserdielamuse ehedal kujul.
Siin ongi veel üks tahk: laulu- tantsupeo tegijate pöörane pühendumus, mis tavakuulaja jaoks pöördub miinuseks. Inimesed, kellel on kava viimse detailine peas, ei tule selle peale, et kohale saabub ka neid, kellele see kõik on uus. Kes näiteks ei tea, et Kalevi staadionile on moodustumas liblikas ja ei saagi sellest kunagi teada, sest mitte kõik ei rutta hiljem ülekannet vaatama. Ja laulupeo tegijad, kes on keset koore või ees pinkidel ei tea, kuidas kõlab laul nõlval tegelikult, kus on tuhandeid inimesi heli neelamas.
Kui meeskonnas oleks nn tavakülastajaid, siis ehk ei võetaks pingelisest eelarvest ekraane naksti maha ja võideldaks rohkem. Küllap saaks siin ka meedia appi tulla ja tuleks ka, ka ajakirjanikud on selle poolt, et inimesteni võimalikult täiuslik teave jõuaks.
Ent kui see on siiski nüüd tegijate üleüldine põhimõtteline otsus jätta inimesed pildita, jääb loota, et nad mõtlevad veel ümber.
Muidu tuleb inimestel lauluväljakul ka edaspidi kontserdi ajal nutitelefonist ERRi ülekannet vaadata, kuni side kokku jookseb.
See kommentaar mõistagi tuleb ebasobival ajal – tegijate ja osalejate tunded on veel eufoorilised ning laulu- ja tantsupeo kohta ei tohigi nagu kunagi midagi öelda, mis otseselt kiitev pole, sest see on lihtsalt nii äge üritus.
Ja ongi äge. Selles ei kahtle keegi. Ja küllap me läheme sinna kaare alla ka siis, kui raha jääb lõpuks juba nii väheks, et tuleb üldse võimenduseta läbi ajada.
