Ilmateadlane Jüri Kamenik: meie ilm sõltub Barentsi mere jäärohkusest

Jaheda ja tuulise suve põhjust võib sellest, et esiteks oli rõhkkondade asend selline, mis soodustas jaheda õhumassi sissetunge, teiseks oli polaarfront suve kohta tavalisest tugevam ja asus pigem Läänemere kohal, mitte aga põhja pool – ilmastik ei ole olnud aastaajale eriti kohane.

Ilmastikku määrab tsirkulatsioon ehk lühidalt öeldes tähendab see õhuringlust atmosfääris. Seejuures mastaabid on väga erinevad, kusjuures väikseim on soojusliikumine ja suurim globaalne mastaap, mis tähendab tuulte üldistatud ja keskmistatud liikumisi.

Üldine tsirkulatsioon on põhjustatud päikesekiirgusest ja selle ebaühtlasest jaotusest, seejuures võib öelda, et õhuliikumised saavad alguse ekvaatorilt, kus õhk tõuseb suurtesse kõrgustesse, hakkab siis jahtudes valguma pooluste suunas ja tekitab mõneti suletud ringi (Hadley rakk).

Parasvöötmes valitsevad põhiliselt läänetuuled, mida on kallutanud maa pöörlemisest tingitud Coriolisi jõud. Samuti on omaette tsirkulatsioonid kõrg- ja madalrõhkkondadel. Lisaks sellele on parasvöötmes, sh Eestis väga tähtis roll ilmakujundana polaarfrondil ja selle asukohal. Polaarfront on klimatoloogilise tähtsusega front, mis eraldab polaarset ehk parasvöötmelist ja troopilist õhumassi. Selle asukohast oleneb, kas ilmastik vastab meil aastaajale või mitte. Polaarfrondi asukoht nihkub aasta jooksul, olles talvel Eestist tavaliselt lõuna pool – sel juhul on ilm talvine, ja suvel Eestist põhja pool – sel juhul on ilm Eestis suvine, kusjuures soojal ajal polaarfront nõrgeneb, sest õhumasside kontrast suuremate ja väiksemate laiuste vahel väheneb.

Äikest on tänavu vähe olnud

Augustist hakkab suurtel laiustel jahtumine, sest päike käib üha madalamalt, päevad lühenevad ja nii saab aluspind üha vähem soojust. See aga tähendab, et tsirkulatsioon muutub – on ju see põhjustatud päikesekiirgusest ja selle ebaühtlasest jaotusest, niisiis kui see muutub, peaks ka vastav õhuringlus muutuma.

Tõepoolest, augustis hakkab üpris sageli Atlandi ookeanil tsüklonaalne tegevus aktiveeruma, Eestit hakkavad sagedamini külastama läänetsüklonid, mis toovad heitlikku ilma, tugevat tuult ja sademeid kaasa – see on nn sünoptilise sügise tunnus. Teiseks hakkab polaarfront muutuma intensiivsemaks, sest põhjas toimub juba jahtumine, kuid väiksematel laiustel on veel väga soe – suureneb õhumasside kontrast, lisaks sellele hakkab polaarfront liikuma lõuna pool, mõjutades üha rohkem ka Läänemere idakallast.

Tsirkulatsioon on käesoleval suvel olnud selline, et äikest see ei ole Eestis soosinud, kuid äike pole Euroopast kadunud: selline tsirkulatsioon on soosinud äikeserohust näiteks Põhja-Skandinaavias, Suurbritannias, Venemaal ja veel mõnes paigus.

Statistikat äikeserohkuse kohta läbi aastate on teinud Eesti äikeseuurija Sven-Erik Enno, kes esitas ülevaate statistikast 15. juulil Tartus toimunud ilma- ja äikesehuviliste kokkutulekul. Selgus, et alates 2005. aastast ei olegi välgudetektorite andmetel nii vähe äikest olnud, äikesevaesuselt on võrreldav ehk ainult 2006. aasta, mis oli sooja, kuid väga kuiva suvega. Äikest on vähe olnud ka viimasel paaril aastal. Samas on huvitav, et äikeserohked ja äikesevaesed aastad on sageli koos, st et mingil ajal on mitu aastat äikeserohked, siis jälle äikesevaesed: eelmine äikesevaene periood lõppes 2009. a suvega, siis oli väga äikeserohke periood, see aga lõppes 2014. aastaga ja sealt alates on jälle äikesevaene periood.

Mida vähem on jääd Arktikas, seda segasemad ilmad on Eestis

See, miks ennustatud tormid siiski tulemata jäävad, ongi seotud ilmsel tsirkulatsiooniga, mis on viimasel paaril aastal valitsenud ja mõjutanud eriti teravalt selle aasta ilmastikku: ülekaalus on loodevool. See juhtub siis, kui Loode-Venemaal on tsüklon, aga Lääne-Euroopa, Põhjamere või Suurbritannia kohal antitsüklon – sellise rõhkkondade asetuse korral liigub õhk meil valdavalt loodest kagusse. Seega, kui kuskil ka tekib äike, siis jääb see Eestist väljapoole. Ilmselt on selline tsirkulatsioonitüüp ka prognoosmudelitele raske, eriti mis puudutab konvektiivseid nähtusi nagu äike – Eestisse arvutatud äikesed satuvad Lätti, Leetu või Venemaale.

Aga millest selline tsirkulatsioonitüüp? Seoseid võib leida polaaraladel toimuva jää sulamisega, Eesti puhul eriti jäärohkusega Barentsi merel: mida vähem on jääd Arktikas (Eestile siis tähtis Barentsi meri), seda ebakohasem on aastaajale ilm ehk talved soojad ja lumevased, suved jahedad ja tuulised, mõnel pool kuivad. Seega peaks Barentsi mere jäärohkus soodustama meil klassikalisi talvi ja ilusaid suvesid, aga kui seal jääd pole, siis on nii nagu viimasel paaril aastal on olnud. Jää sulamine mõjutab soojustasakaalu ja soojusbilanssi, see aga omakorda siis tsirkulatsiooni, mis siis mõjutab meie ilmastikku.