Kuum vastukaja: Kukruse mägi pole sugugi ohtlik, väidab Ida-Virumaa tuntuim giid

Sama kaua kui on kõlanud jutud Kukruse mäe sisepõlengust on kajanud ka vastuväited, mis soovitavad paanika õhutamise lõpetada.

„Jutud Kukruse mäe ohtlikkusest on üle pingutatud!“ Nii väidab Ida-Virumaa legendaarne matkamees, looduse tundja, tutvustaja, fotograaf ja kenakese kivimikollektsiooni omanik Enn Käiss.

Kommenteerides Maalehes 7. septembril ilmunud allkirjutanu artiklit „Põlev mägi: Kukruse termopildistamine tegi lõõma nähtavaks“ teatas Käiss järgmist:

„Ei lõõma seal midagi!!! Ole nüüd objektiivne ajakirjanik ja otsi sellest uuringust üles need temperatuuri muutuse suurused, mis põhjustavad antud videol nö. "tule lõõmamise" värvi.

Eriti jama on esimese video lisamine antud uuringu avalikustamisel. Puhas lihtinimeste hullutamine - nagu kogu mäe lõunakülg põleks. Siiski on nad (st. AS Kobras) vähemalt ise ausad, aga kes märkas ja sai aru lisatud lausest: "Video on salvestatud päevasel ajal ning seepärast on päike soojendanud üles mäenõlva, mis annab „mõnevõrra“ moonutatud pildi mäest." Mida tähendab „mõnevõrra“?

Euroraha kulutamine

Käiss jätkas oma mõtteavaldust arvamusega, et tegelikult teavad uuringu korraldajad temast paremini, et mingit suur põlemist seal mäe sees ei ole.

Ta jätkas: „Eesmärk on näidata, et mägi on vaja ümber vedada ja eurorahad ära kulutada. Olen sinna giidina otsa roninud ja olukorda näinud juba aastakümneid. Käisin ka alles hiljuti. Panin sinna selle "kuulsa" lõhe kõrvale mõõtkavast aru saamiseks oma jalutuskepi. See, mis sealt välja tuleb on utmisproduktide järgi lõhnav veeaur. Ja sugugi mitte keemistemperatuuril, vaid selline soe.

Üritasin ka oma jalutuskepiga lõhe põhja kätte saada. Kepi kummiotsikule ei tulnud mingeid kuumakahjustusi, vaid sai kergelt lubjaga kokku.“

Käis meenutas: „Tõesti, aastakümneid see mäe tipp põles kuni 80-ndal tipp laiali aeti ja tulekahju kustutati. Tipus põlesid põlevkivi jäägid ja muutsid kõrvalolevad paekivi tükid kustutamata lubjaks. Kui see nüüd tipust allapoole buldooseritega lükati, siis jääksoojus hakkas utma seal nõlval olevaid põlevkivi jääke, mis olid veel tulekahjust puutumata. See utmine algabki kusagil sellel temperatuuril, mis siin kusagil kirjas oli + 300. See aga pole põlemine!“

Rikun keeldu

Selguse mõttes küsisin üle: „Seega, Enn, kas saan õigesti aru, et väidate: olukord pole sugugi ohtlik? Tegelikult võiksime rahumeeli käia mäe peal uudistamas, kuigi see on ametlikult keelatud?“

Vastus tuli järgmine: „Just see patt minu hingel on, et ma mitte ainult ei väida seda, vaid olen rikkunud seda mäelemineku keeldu ja viinud sinna giidina ka teisi loodushuvilisi olukorraga tutvuma.

Mingeid /.../ põlemiskambreid ei saa seal põhimõtteliselt olla. Osa lõhesid on oma auramise lõpetanud ja seal on ilusasti näha, et nende servad-seinad koosnevad nüüd juba sademevete poolt kustutatud lubjast. See aga on teadaolevalt selline libe materjal ja tema pind hakkab vaikselt maalihkena allapoole liikuma ja murupinnas rebeneb. Mingi suure vihmasaju või lumesula tagajärjel võib teoreetiliselt seal ka mingi ohtlikum maalihe toimuda. Nõlva kalle on aga suhteliselt lauge ja vähemalt põhjaküljel oleva metsasalu on oma puujuurtega ka sellise võimaluse välistanud.“

Oma arvamuse lõpetuseks ja kinnituseks teatas Käiss: „Kõik see pole vaid minu väljamõeldis, olen sellel teemal vestelnud mitmete endast targemate inimestega, s.h. ka geoloogide ja kaevandusala asjatundjatega.“