Siiani madalat profiili hoidnud Rõngu Pagar laienes enam kui kahe miljoni euro eest

Säilitusaineist ja muust võõrast priid leivad, salatid, kommid ja tordid tõotavad peagi jõuda rohkemate kõhtudeni, sest tasa, kuid järjekindlalt Eesti poelettidele ilmunud Rõngu Pagar rajas varasemast kolm korda suurema jõudlusega tootmishoone.

Ei saa enam nii vähe toota kui vanasti. Möödasõitjad tahavad osta. Või ida-virukad. Haapsalu rahvas. Soomlased tellivad ka.

Jaanus ja Kristel Perile kuuluva kunagise pisikese pagariäri eelmine ehitis rajati viie aasta eest ja see rahuldas Rõngu pagar-kulinaaride kõik vajadused täpselt pooleteiseks aastaks. Hauti plaani ja rajati uus, 1400 ruutmeetrine hoone, mis on vanast üle poole suurem ja maksis kogu sisuga 2,4 miljonit.

Aitasid nii pank, PRIA, kui Maaelu Edendamise Sihtasutus. Alates septembrist ongi seal töö järk-järgult käima läinud.

Töötajaid on tootva poole peal 45, lisaks pood ja pubi. Kolm pagarit töötavad seal juba päris algusest, aastast 1996. Masinaid on uuenenud kohas rohkem, aga inimeste tööd need üle võtma ei kipu. Kui varem lõi kõige vilunum käepaar kastitäie mune, 360 tükki, ilma kollast-valget eraldamata katki poole tunniga, siis nüüd teeb aparaat sama triki ära 5 minutiga. Töötaja varasemat käevaeva saab kergendatud, aga töökohti tuleb uuenemisega ikkagi paarteist tükki juurde.

„Läbi selliste väikeseadmete saab palgafondi tõsta. Kõik ei pea nii katastroofiliselt automaatseks minema, aga sellised seadmed aitavadki ühel inimesel muud tööd teha ja paremat palka saada,“ räägib Rõngu Pagari omanik Jaanus Peri. Ennast nähakse endiselt väike-ettevõttena, aga jalg on nüüd küll enamike suuremate ja pisemate poodide ukse vahele saadud.

Kui omanikke oleks Peri kõrval rohkem, oleks laieneda keerulisem — kõik tahaksid pirukast oma tükki. Mees räägib, et see, kes tahab ettevõtet arendada, ei saa endale palju võtta. „Kui rahakotid sassi ajad, pole võimalik tootmist laiendada. Mõtlen, et küll kunagi saan. Kõht on täis ja sellest piisab,“ räägib mees. „Pigem just teen seda kõike toredate töötajate pärast.“

Omanikud panevad keetmise, küpsetamise ja tordiladumise juures pidevalt ka ise käed külge. Kontorisse peitumine ei tuleks kõne alla, sest kuidas muidu aru saab, mis parema lõpptulemuse valmimiseks vaja on.

Õigete seadmete otsinguil tuli korduvalt Saksamaal käia. Iga sõiduga soovitut ei leitud, aga see-eest sai sakslasi toita. „Nad alati ütlesid, et jätke see kohupiim siia, neil endal ju pole. Katsetasid masina ära ja pärast nad võtsid meie kohupiima, panid moosi peale ja sõid ära,“ räägib rõngukas.

Mis võimalik, tuleb Eestist

Kõik, mis võimalik, pappkastideni välja, ostetakse Eestist. Säilitusaineid ega muid toote omaduste parandajaid ei kasutata, mistõttu ei seisa kraam kaua ja seda ei saa lattu ette toota.

„Hiljemalt kell 11 tulevad tellimused sisse ja vastavalt sellele toodame järgmiseks päevaks. Mitte, et tellimused väga palju kõiguks, aga pole nii, et laost võtame ja saadame teele. Mis hommikul välja läheb, selle eelmisel päeval teeme.“

Võib-olla see on ka meie viga, et me ei kirjuta igale poole öko-öko-öko. Nii palju kui inimesed järjest on meie toodetest teada saanud, nii on ostjaid ka juurde tulnud.“

Jaanus Peri

Nagu ka paari aasta eest turu vallutanud rammusad jäätised, on Rõngu Pagar ära tabanud inimeste maitse koduse ja tummise vastu. „Üks naisterahvas ütles väga ilusti, et me teeme sellist pasteeti nagu ta koduski teeks. Kui ta vahel tahab maitseainete poole pealt midagi muuta, siis ta keedab selle lihtsalt üle, aga toore on sama“ räägib Peri.

„Rosinasaiaga on nii, et pane ikka Tootsi moodi rosinaid sisse ja hopsti, kohe müüb,“ paljastab Peri muhedalt ühe ärisaladuse. „Kohupiima plaadikook — kõigepealt korralik kohupiim ja siis rosinaid hästi palju sisse ja hopp, olemas,“ saab teatavaks teinegi edu saladus.

Suurte leiva- või magusatööstustega konkureerimine ja nende vahel oma niši leidmine on endiselt keerukas. Pagarid toovad peagi turule mõned uued tooted, millest räägitakse vaid saladuskatte all. Muidu võivad suuremad konkurendid idee üle lüüa. Varsti jõuab lettidele lihtne ent geniaalne produkt, mida ei toodeta Jaanus Peri sõnul ei teistes Balti riikides ega ka Soomes.

Rõngu kaupa tellivad oma poodidesse ka Soome eestlased. On neile ikka eetiline tarnida? Kui välismaal saab kodust toitu, on äraläinutel ju vähem põhjust tagasi kolida. Soome soomlastel jällegi on omapärane soov külmutatud pagaritoodete järgi. Uus kiirkülmutuskamber võimaldab nende soovid rahuldada, nagu saab ka marju külmutada, et neid ei peaks hooajavälisel ajal teistelt külmutajatelt ostma.

Tootearendus käib nii, et kõik töötajad võivad ise uute mõtetega välja tulla. Klientide peal saab oma kaupluses väljamõeldisi katsetada. „Kui tuleb hea tagasiside, siis julgeme ka kaubandusketile pakkuma hakata,“ räägib Peri. „Ploom on seedimisele hea, aga šokolaadikiht teeb inimesele ampsu meeldivamaks,“ räägib pereisa kommides hea ja kasuliku kombineerimisest. „Tütrele meeldivad hirmsasti krõpsud, aga oleme tal need ära keelanud. Õhukesed juustuküpsised pole teab mis tervisetoode, aga sai tehtud selle mõttega, et ta pigem neid näksiks.“

Rõngu Pagari pakendid on vaoshoitud. „Pole säilitusaineid!“, „Kodumaine tooraine!“ ning „Käsitöö!“ võiks loo autori arvates enamikele toodetele julgelt peale kirjutada. Endale hästi teadaolevat tõde pole hakatud ära kasutama.

Omanik vastab: „Võib-olla see on ka meie viga, et me ei kirjuta igale poole öko-öko-öko. Nii palju kui inimesed järjest on meie toodetest teada saanud, nii on ostjaid ka juurde tulnud.“