Puidurafineerimistehas jätab mõned küsimused vastamata
Pean aga tunnistama, et lugedes tehaserajajate enesekindlaid selgitusi, tekkis minulgi "mikse". Tehase rajamine puudutab meie metsa ja vett. Mõlemad on meie riigi elulised ja olulised väärtused. Minu väärtused ka.
Alustame veest. Ettevõtjad tahavad puidutehast ilmtingimata rajada Emajõe äärde. Miks? Seda on Tartumaa inimesed ka küsinud. Infolehes öeldakse sõna-sõnalt: „Pooldajad ei usu, et tehas hakkaks Emajõge tugevalt reostama..." Selge, tehas hakkab Emajõge reostama, aga "mitte tugevalt". Mis piirmäär on "mitte tugevalt"? See on umbluu vastus.
Emajõgi ei ole Mississipi ega Jenissei. Emajõgi on üks väheseid suuremaid veesooni meie maalapil Balti mere kaldal. Vee puhtust ja elurikkust neis kui kõigis teistes veekogudes tuleb hoida nagu silmatera. Ei mingit reostust, "mitte tugevast" reostuset rääkimata. Tehased tuleb Emajõest kaugel hoida.
Teine teema on tehase toore päevast-päeva töötamiseks, puit. Infolehes antakse sõna ka ühele teadlasele. Mitte küll Eesti, aga Rootsi teadlasele. Ta on tehase rajajate nõustaja ning loomulikult toob esile häid külgi. Kuid teadlasena peab ta tunnistama, et "küsimus on ka selles, kui palju üldse võib võtta metsast biotööstusele tooret ilma negatiivselt mõjutamata meetsade elurikkust".
Teadlane jätkab: "Mida iganes me teeme, mõjutame loodust." Üks tema järeldusi: "Näiteks põllumajandus on toitu tootes tohutult loodust hävitanud, kuid me lepime sellega." Eesti on põllumajandusega looduse hävitamisel vast ka juba osa teest läbinud. Kahjurputukaid mürkidega hävitades oleme hävitanud ka kasulikke putukaid, mesilased võitlevad praegu elu eest.
Raiemaht pole filosoofiline küsimus
Iga päev metsa maha võttes tõmbame kokku ka putukate maailma. See on mets, mis on sirgunud ja laiunud okupatsiooniaastatel ja mida selleaegsed eestimeelsed metsandusjuhid oskasid nõukogude võimu all säilitada iseseisva Eesti jaoks. Rootsi teadlane ütleb meile: "Nüüd on küsimus selles, kui suurt osa metsast me võime kasutada tootmismetsana." Ta millegipärast arvab, et see on filosoofiline küsimus. Mina küll nii ei arva. Mets on meie väikeses riigis nagu peopesal. Metsa kohta võib kõik teada saada, kui tahetakse.
Eesti taasiseseisvumisel räägiti (kadunud kullavarude asemel) okupantidelt kätte saadud väärtuslikust küpsest metsast kui riigi olulisest rikkusest. Praegu vähendame seda rikkust iga päevaga ja vähendajaid tuleb aina juurde, kaasa arvatud uus rafineerimistehas.
Sellepärast ongi vaja vastust, mida tähendab kasvav raiemaht looduskeskkonnale. Palju võime võtta, et tooret jätkuks pidevalt? Postimehes võttis sõna metsatööstur Jüri Külvik, üks uue tehase rahastajaid ja ütles: "Professorid, kes uurivad Eesti metsa, oskavad koguseid hinnata ja on metsakasvatusele spetsialiseerunud – nende ütlustel on metsa rohkuse suhtes rohkem kaalu." Nõus. Millegipärast räägivad aga seni metsarikkusest kõige rohkem metsaärimehed ise. Tahaks lugeda mitte professorite ütlusi, vaid ausaid uuringuid (mida ei ole tellinud metsaärimehed), mis tuginevad loodusseadustele, analüüsidele ja arvestustele ning näitavad, et raieküpset metsa ja rikast elukeskonda jätkub ka järeltulevatele põlvedele.
