Kevadel ei saa vedama, sügisel ei saa pidama

Mõjukaima märgi pani tänavusele linnuaastale kevadine pikk külmaaeg.

Aprilli algus oli ilus: lendas liblikaid ja kimalasi, mullal liikus rohutirtsu väikesi sugulasi sirtsusid, näha sai esimesi lepatriinusid. Ootamatu jahedus kuu keskel ajas aga putukad peitu, ja näiteks meie aed Raplamaal, kus linnutoidulauale taas toitu panime, muutus tõeliseks linnuaiaks.

Peale tihaste, põldvarblaste, leevikeste ja teiste talv läbi palju nähtud liikide peatusid aias pikalt põhjavindid ja suurnokk-vindid, kes varem kunagi meil sellist rändepeatust pole teinud. Näha oli siisikesi ja tavapärasest palju pikemalt jäid paigale rästaparved. Mulje järgi oli meile edasist rändevõimalust ootama jäänud ka osa punarindadest.