Ööpäevakell ei asu öökapil, vaid meie keha rakkudes

Elusolendites kulgevat kella, mis seotud öö ja päeva vaheldumisega, on uuritud vähemalt 2400 aastat, mil kreeka laevakapten Androsthenes kirjutas tamarindipuu lehtede orienteerumisest ööpäeva kestel.

Käesoleva aasta nobelistid avastasid kolm geeni ja viisi, kuidas need elusolendite tsirkadiaankella kontrollivad.

Juba 1970. aastatel selgus nelja maa teadlaste tulemustest, et uni on seotud tsirkadiaanrütmiga ehk inimese sisemise ööpäevakellaga. Samamoodi käitub sünkroonselt ka kehatemperatuur.

Küsimus jäi, kas see ööpäevarütm on sisemine, evolutsioonis saavutatud, või korraldavad selle väliskeskkonna tingimused, näiteks päikesevalgus.

Möödunud sajandi lõpul uuriti välja, millised geenid kontrollivad elusolendite, sealhulgas inimese ööpäevarütmi. Selles abistas neid geneetikute lemmikloom äädikakärbes.