GALERII | Sügis uueneval Riia keskturul – üheaegselt hall ning värvikirev
Lihapaviljonis käib tööpäeva hommikul suur kintsu- ning keretükkide lõikumine. Rahvas liigub, ostab, kaupleb ja maitseb. Hinnad tunduvad taskukohased – vaata täpsemalt galeriist. „Teil Eestis on nii, et norrakad ja rootslased käivad ostmas, jah?“ teab subproduktide müüja omapäraseid kuulujutte. „Aga hinnad vist on kõrgemad?“
Üks osa Riia keskturu angaaridest ja õuealast on räämas odavkauba turg, teine osa küllaltki viisakas. Sel aastal hakati turgu põhjalikult ümber ehitama ehk sellele euroopalikumat ilmet andma. Säästumarket ja Maxima löödi gastronoomiapaviljonist välja ning seal on kauplejate tagasitulekuni näiteks korvpalli mängitud ja abiellutud.
Kodutute lemmikkohvik
Väljas sai olemine avaramaks – osa lette kaotati ning asemele tulid puud ning pingid. Vildaka ja lompe täis asfaldi asemele laoti sillutis, et inimeste jalad kuivaks jääks. Peagi järgnevad suures osas tänu Rail Balticule ümberehitustööd kogu turu ümbruses. Keskturu hall ilme väheneb ja ilmselt ka kohalike vastakad arvamused selle kohta (olla selline halva kuulsusega kogunemiskoht).
Bauda nimelises kohvikus on kõigi pakutavate praadide, tšahhobiliks nimetatust kuni kanakarbonaadini, näidised letile laotatud. Ühe taldrikutäie hind on väga odav – alla kahe euro. Koht meeldib kodututele, kellega kohvikupidajad on konkreetsed: „Näpud eemale, näidiseid ei puutu! Teie, noormees, ärge andke neile meestele sente!“
Seitse aastat Riias kodutu olnud Andis räägib, et see on tema lemmik söögikoht. Nüüd ööbib metsas, aga varem oli pikalt lüpsja, kuni peremees teise töötaja leidis ning tema minema saatis. Riias küsib sente ja kondab niisama, räägib täitsa asjalikku juttu. Ajab dokumente korda, et vahest isegi elu muuta.
Lätilikud pärjad ja marineeritud kraam
Väljas müüakse paari euroga kauneid pärgasid – samblast, okstest, käbidest, lilleõitest ja viljast. Neid viivad lätlased külmal ajal haudadele. Kui on lilleõitega, sobib surnuaeda, kui ilma, siis koju, räägib müüjanna. Eemal räägib noorem müüjanna, et igatpidi võib. Kodus torgatakse nendesse advendiküünlad või riputatakse uksele.
Väljas müüakse ka riideid ja muud nodi – konserve, nugasid, võtmeid, plaate, ilusaid sokke ja koledaid sokke ning pisut vanakraami. Samuti kodu- ning lõunamaiseid saadusi, kuigi loogilisem on sama toidukaupa seest osta – hind on sama ja valik suurem. Küllap võtavad õuest need, kellel kiirem.
Neljas omavahel ühendatud angaaris leidub kõigis palju huvitavat. Kaup on ilusti välja pandud ning ostjaid on palju. Paarist tunnist jalutada ning mekkida võib väheks jääda.
Piimatoodete juures on toredad näiteks sõirad ning kodus suitsutatud juustud. Värske kauba paviljon on kõige avaram ja värvikirevam ning selles avavad üha uued kauplused oma uksi. Kõiksugu marineeritud kraam, küüslauguvartest viinamarjalehtedeni paistab eksootiline, ent kas just alati maitsev. Meresaadusi täis kalapaviljonis ostavad kohalikud palju silmusid ning suitsukala.
„Sigaretõ... sigaretõ,“ pomisevad sonides mehed väljas riidelettide juures. Neilt saab odavat Valgevene suitsu, paki või ploki kaupa. Küsin ühelt „Skolko stoit?“, aga saan münte lugevalt mehelt vastuseks vaid „Ne znaju.“ Tundub, et jätsin kahtlase mulje.
