MAALEHE VALIK | Mardilaada üllatajad ehk meistrid, keda tasub kindlasti külastada
Mardilaada toimkonna juht Liivi Soova ütleb, et igal aastal üritavad nad laadale lisaks vanadele tegijatele leida ka uuemaid tuuli ja tooteid. Sel aastal on üheks selliseks uueks tooteks Eesti rahvusmustrite ainetel loodud puuvillased rätikud.
Nende saamislugu on eriline. Nimelt said selles projektis kokku Tartu Kõrgema kunstikooli tudengid ja Narva kangakudumise firma Meifel. Tudengid lõid mustrid, mis Meifeli peente masinate all kauniks kangaks said.
Meifel on väike firma, tegutseb Narva elektrijaama taga, kannab kaudselt edasi tekstiilipealinna traditsioone ja valmistab maailmatasemel tooteid. Kaks naist — Marika Andruskeviciute ja Natalia Žuk — on mardilaadal tooteid tutvustamas.
„Meil on korralikud shakard-teljed, teeme šenilli, Narma vaibavabrikule lõnga. Koome villa, kanepi ja puuvilla segust materjali,” ütleb Marika. Meifeli boksis on kaunid pastelsed toonid, materjalid on naturaalsed ja kuna neil on õmblustöökoda, siis valmivad seal kaunid, ent ka ihule sõbralikud hommikumantlid.
Sel aastal on mardilaadal esimest korda ka väliseestlased — Ann Peets ja Anne Kersna. Nemad on teinud firma Suurkivi.
„Olen sündinud Ameerikas, Anne on Eestist Kehtnast. Me reisisime ringi ja otsisime rahvuslikke salle, kuid me ei leidnud midagi moodsat. Siis tuli mõte, et kui õige teeksime ise midagi veidi värskemat, mida kanda. Meie esimesed eksemplarid ripuvad siin,” viipab Ann kirjudele rätikutetele. Ta selgitab, et rätikute mustri kavandi tegi üks Hispaania kunstnik, võttes aluseks motiivi Järvamaa Koeru rahvarõivastelt. Sallid valmivad USA-s.
Lisaks sallidele on valminud ka sõlest inspireeritud ehted. Nende firma e-pood saab valmis jaanuariks.
Põltsamaal töötav Katre Arula on mardilaadal juba tuntud tegija. Tema käekiri on äärmiselt maitsekas, kargelt romantiline ja kvaliteetne. Seekord on uueks tooteks tuunikad ja pluusid, millel on rahvusmustritest- ja tikandist inspireeritud roosimotiiv.
„See pluus on pesumasinas ligi kümmekond korda pestud ja nagu näha, ei juhtu ka siis mustriga midagi,” näitab Katre juba kantud pluusi. Käekotid on kombineeritud erinevatest kangastest, kaunistatud roosimotiividega.
Hiiumaa sepp Sven Kokota on käinud suvi läbi erinevatel laatadel ja pole sügiseks inimestega suhtlemisest sugugi väsinud.
„Siin on palju toredaid tuttavaid, lihtsalt on tore on suhelda ja rääkida,” kiidab ta mardilaada õhkkonda.
Kõige hiiumaalikumad sepised on kobuse kabjariividest tehtud kalakujulised nagid.
“Ma pole elukutseline sepp, sestap otsin materjali vanametallist - taaskasutus,” nendib ta.
Kas tasub ikka laatadel käimine ära?
„Ikka tasub, eks see kaubitsemine on juba verre läinud. Igal nädalavahetusel käin. Parimad on Haapsalu Valge Daami päevad, Rakvere Pika tänava käsitöölaat, Hansapäevad, Vastseliina maarahva laat, Paunküla laat,” loetleb ta.
Kihnu lett on seal, kus igal aastal. Kaunid kördid köidavad juba kaugelt pilku, palju uudistatakse ja katsutakse memmede kootud sõrmikuid ja labakuid.
„Selle nelja päeva jooksul ikka ostetakse,” ütleb tuntud Kihnu muuseumi juhataja Maie Aav.
„Tähtis on ikka välja tulla, ringi vaadata, suhelda — see kaudne mõju on ju tohutu. Kõik jäid koju ootama, et ehk minu kindad ikka ära müüte. Pensionäridel kuub lisaraha jõuludeks väga ära.“
Kihnu peen sõrmkindapaar maksab 36 eurot ja enam ei tõsta keegi hädakisa, miks need küll nii kallid on. See, kes vähegi käsitööst taipab ja on ehk kordki elus vardaid käes hoidnud mõistab, kui peen töö on ühe kirjatud sõrmikupaari tegemine.
Pärnumaa Maarja-Magdaleena Gild on esindatud täies koosseisus. Meile jäi silma nende vildikunst, keraamika aga ka kaunid fantaasiaehted.
Vildikunstnik Raina Subi ei istu isegi laadal niisama, vaid ikka viltimisnõel näpus. Ühe ümmarguse vilditud eseme tegemiseks teeb ta 40 000 torget.
„Panin randmele sammulugeja peale, ega muidu poleks teadnudki,” naerab ta. Puhtast villast matidon naturaalsed ja värviküllased, muster meenutab justkui väikeseid kivikesi. Neid võib kasutada kuuma- või istumisalusena, laualinikuna, aga ka selga soojendava vööna.
Raplamaal tegutsev keraamik Maria Mettas, kelle äri kannab nime Taevanimaani meistrikoda, on kogu oma aga ka ema tehtud ilu pannud ühele lauale, millest on raske mööda kõndida. Käbi ei kukkunud kännust kaugele. Maria ema, tekstiilikunstnik ja keraamik Eva Raudkivi elab Padise kandis ja tal on oma ateljee Määra Mäe Meistrikoda.
Kui ema äratuntavaks käekirjaks on romantilised ja pitsisegused naisekujutised kruusidel ja taldrikutel, siis tütre Maria trumbiks on vabakujulised kannud, roosimotiivid ja keraamikute sõnul üsna kapriisne kristallglasuur.
„Läbi nutu ja pisarate olen saavutanud kristallimaagia. See ei ole lihtne: loed, katsetad, nutad, proovid, katsetad uuesti,” ütleb Maria.
Ühes boksis käib hoolas kudumine. Beebiootel naised on võtnud ette vaibategemise, sest nii saab soodsamalt.
„Kui viitsid ise vaiba kududa, maksab see 10 eurot. Kui ise ei viitsi, on valmis vaip 20 eurot,” tutvustab Sõrve villaveski pealik Egon Sepp, kell sõnul isetehtud vaip on ostjale palju väärtuslikum.
Kindlasti tuleks märgata ka luudest tehtud ehteid, neid on näha vähemalt kahel letil. Monika Hint on kindlasti huvlistele nõus pikemalt lahti rääkima, kuidas valmis peen juuksenõel, mis saadud põdra jalalt ning kuidas sellel looduslike värvidega kordumatu toon on antud.
