Juhan Särgava: palgastreiki oli oodata, kuid loosung "Kõik võrdseks!" kõlab hirmutavalt

Läinud nädalal kirjutas Maaleht toidutööstuste palgapoliitikast, millele vastukajana jagab oma seisukohti ka teenekas põllumees ja talupidaja, Eesti ühe suurema mahetootja OÜ Saidafarm juht Juhan Särgava.

Rakvere lihakombinaadi "raksatus" tuli Juhan Särgava hinnangul paljudele ettevõtjatele justkui ootamatusena, kuigi õhus oli tunda aimdust – kunagi see ikka juhtub.

"Niisamuti nagu tütrega, kes koju tulekuga jääb n-ö hommiku peale. Hing on haige küll, aga teha kah miskit ei saa," ütleb Särgava. "See aeg lihtsalt pidi kätte jõudma. Sõbralik semukapitalism kasvas pükstest välja. Täpphaaval algasid sündmused, kus ühed ei taha ja teised ei saa vana moodi rahus edasi elada. Just nagu kaugel külas – vanaisa ja vanaema on toredad küll, aga noorele sellest ei piisa.

26 töötajaga ettevõtte juhataja tunnistab, et tundlik ja tuline palgateema kobrutab igas ühiskonnas, mitutuhat aastat on proovitud tööd ja tasu sobitada, ent keegi pole lugenud, kui palju selle käigus on maha lööduid. See on klassivõitluse ajalugu.

Tahaks saada ja anda rohkem, aga piir on ees

Rakveres streigiga tipnenud palgaprobleemi tagapõhja kirjeldades märgib Juhan Särgava, et palgapoliitikaga tahaksid kõik justkui tegelda, aga ainult niikaua, kui asi hapuks kipub minema. Kõik on targad: palk peab õiglane olema, arvestama oskusi, isiksust, töökogemust, võimaldama lahedat äraelamist, ka lõbutsemist, enesetäiendust ja veel kindlasti sada muud asja. Nii jätkub 500 eurose palga juures igale eurole mõni ootus, 1000 eurose palga juures saab mõni omadus paari euro vääriliseks. Aga ikka on vähe.

Kõikide kaunite sõnade taga on aga reaalsus – kui palju meil on seda raha, mida muretult palgaks saab jagada. Särgava hinnangul algab just sellest ettevõtja karm tõdemus, et summa ei sõltu liidetavate järjekorrast. Tõsi, enamik õpetusi sellest, kuidas palka arvestada, jõuvadki tupikusse seal, kus raha enam ei jätku.

Maksumaksjal on igati odavam maksta töötu abiraha ja mitte lubada töö juurde neid, kes tööd teha ei taha.

Juhan Särgava

"Ettevõtjale, kes seda lihtsat tõde ei tunnista, “tuleb appi” haldur, hiljem täitur. Hurjutatakse meedias, kuni lõpuks nimi äriregistris kustub," maalib ta silme ette sellise ettevõtja kurva lõpu. Kuupalk jaguneb päevapalkadeks, edasi tunnipalkadeks. Tööandja räägib brotopalgast, töötajat huvitab neto ehk kättesaadav osa.

Palgapoliitika on vorst vorsti vastu kaup

Palgapoliitika eluline osa kõlab Särgava sõnul aga nii, et tööandja ja töövõtja vahel lähevad kokkuleppimisele tööülesannete koosseis ja palk. Lepingu “kaunistuteks” on tööülesanded, poolte õigused ja kohustused. Leping peab olema lühike ja lihtne, tööinimesele arusaadav. Pikka, peenes kirjas juttu töötaja nagunii ei usalda.

"Edasi on nii, et proovime teineteist – kas meie talle sobime ja vastupidi. Kui sobib, siis on hästi, kui mitte, siis peame n-ö tantsupartnerit vahetama. Mis peamine: vastastikkuseks jutuajamiseks ja selgitusteks peab aega jätkuma," kirjeldab Särgava oma palgaläbirääkimiste põhimõtteid. Ta usub, et töötaja on kallis vara ja tema hoidmine vajab hoolt ja tähelepanu, tema vajadused hindamist vähemalt ulatuses, mis ettevõttele mõistlikult kättesaadavad on.

"Varandus, sh töötaja on nagu noor naine, ta vajab hoolt ja tähelepanu, muidu läheb ära teise juurde, kes temast rohkem hoolib!" resümeerib ta. "Siin aga tulebki mängu mõistlikkuse mõõt, sest saame hoolida töötajast, kes meist kah hoolib ja vastupidi. Need, kes ainult hoolt ja tähelepanu nõuavad, miskit vastu andmata, peaksid minema hooldekodusse. Meie seda teenust ei suuda osutada, kuigi vahel tuleb ette sedagi."

Siiski korrigeeritakse töötasusid Saidafarmis Särgava kinnitusel igal aastal. Statistiliselt väljendatavat keskmist palka peab ta aga eksitavaks müsteeriumiks, mis on kui silmapiir, mis liginedes lõputult edasi nihkub.

Töötaja on nagu noor naine, ta vajab hoolt ja tähelepanu, muidu läheb ära teise juurde, kes temast rohkem hoolib!

Juhan Särgava

"Tülid aina paisuvad, kuni jätkub keskmise palga kasutamine mingisuguse tõena. Mind küll hirmutab loosung “Kõik võrdseks!”," selgitab Särgava. "Kui ülemisi palkasid asuda alla tooma keskmise poole, saabub n-ö ulmeline võrdsus kiiresti. Mõnigi avastab, et jälle vanas lombis tagasi. See ei vii kuhugi. Palgad jäävadki erinevaks, võitlus siin on nagu saja aastane sõda, kus pole võitjaid."

Hulk lohakaid ja õiendavaid töötajaid

Iseenesest on kõik väga lihtne – palka maksta saab just nii palju kui toodangu hind välja kannatab.

"Kellegi keskmine või mõnede ettevõtete hiidkasumlik müük meie rohu kasvu või lehma poegimise tsüklit ei muuda, küll aga kõigutab seda nn vabariigi keskmist," arutleb Juhan Särgava. "Suu on südame mõõt ehk teisisõnu – ükski palk pole liiga kõrge. Mõistlik kulutamise ja toimetuleku tase on igaühe jaoks erinev. Üks näib rikkana, kuigi tal paljutki pole, teine vaesena kuigi tal on palju vara. Ameerikas viibides rääkis mulle professor Thomas More, et mõistlik töötuse tase on 6–8%. See meie 4–5% pole kellegi tööpuudus! Maksumaksjal on igati odavam maksta töötu abiraha ja mitte lubada töö juurde neid, kes tööd teha ei taha."

Viimaste seas peab Särgava silmas neid, keda n-ö ülendatakse ametisse, aga kes sinna sisuliselt ei sobi. Neid, kes pidevalt õiendavad, vaidlevad, teevad lohakalt, hoiduvad elementaarsest vastutusest, aina korrutavad kõrget palganõuet. Sõnaga – söövad tööjuhtide närve.

Särgava sõnul toimub tööandja peas palga suuruse üle pidev kaalutlemine ning tehtud töö ja tulemuste võrdlemine. Palk peab tema arvates olema n-ö piiri lähedal. Ülemaksmine võib halva tagasilöögi anda. Tuleb ette, et saab ikkagi ka üle makstud, aga see on Särgava hinnangul kooliraha selle eest, mida ette ei osanud näha.

"Tähtsaim on kindlustada töötajad normaalsete töövahendite ja töökorraldusega. Niisamuti asendatavuse ja mõningase ülekattega, et kellegi haigestumisel või äraolekul ei satuks teised pikaks ajaks ülekoormusse. Ülekoormustki tuleb tasu ja mõningaste hüvedega ära märkida," jagab taluperemees oma seisukohta.

Palju või vähe – kõik on suhteline

Igipõlise küsimuse peale, on seda palka siis vähe või palju, toob Särgava võrdluse, et on töötajaid, kes saavad 500 eurot kuus ja neil on alati rahakopikas taskus, ja on teisi, kes reedel saadud 800 euro juures esmaspäeval avanssi küsivad.

"Toidukaupade üleküllus, tihe konkurents toiduainetega kõrgema toetusmääradega maadest, on meie palgatasemed ohjas hoidnud ja need asuvad valdavalt allpool vabariigi keskmist. See on meie saatus," põhjendab Juhan Särgava olukorda.

Ta leiab, et palk ei ole alati see kõige tähtsam ja ainuke, mille nimel tööd rügada.

"Meil on Lehetus 12 korterit, millest pooled on sisustatud esmase vajalikuga nõudest külmkapi ja pesumasinani. Tuleb tegelda ka teiste asjadega – elamine, lastehoid, perearst, kultuur, transport ja veel sada maaelulist pisiasja, mis elule tervikuna värvi, tunde ja maitse annavad," nendib Särgava.

Aastast 1992 tegutsev Saidafarm tegeleb ökoloogiliselt puhta põllumajandustootmisega, farmi kasutuses on 1000 hektarit maad, farmis on 200 lüpsilehma, koos noorloomadega on kari 500pealine. Lisaks on ettevõttel ka meierei piimasaaduste tootmiseks, portfellis leiab koha 19 piimatoodet toorpiimast juustudeni. Ettevõttes töötab 26 inimest. Veidi tegeldakse ka turismiga. Saidafarm pälvis 2013. aastal Balti mere keskkonnasõbraliku farmi tiitli.

Pärast oktoobris toimunud kohalike omavalitsuste valimisi siirdus perekond Särgava juba n-ö täies koosseisus poliitikasse. Pikaaegsest Harju maakohtu kohtunikust Helve Särgavast sai Tallinna linnavolikogu liige, Juhan Särgava aga valiti Saue vallavolikokku ja on seal nüüd majanduskomisjoni aseesimees.