Eesti hiiepuud on pika, põneva looga olendid, kes annavad ühtviisi head saadust kõigile huvilistele – akadeemikutest muinasjutuvestjateni, tervisesportlastest kunstnikeni, maausulistest metsaärikateni. Hiied on kummalised ja põnevad kohad ning mida rohkem nende kohta uurida, seda huvitavamaid aspekte välja koorub.

Palju tähtsaid riitusi ning religioosseid praktikaid on Eestis vanematel aegadel koondunud looduslikesse pühapaikadesse ehk hiitesse – olgu selleks siis püha puudesalu, kivi, allikas või kõik kolm koos. Esivanemate austamine oli olulisel kohal – nendegi viimne puhkepaik oli püha. Kuigi vanad matmistavad on suuresti ajas kaduma läinud, leiame teateid säärastest kommetest ka 17. ja 18. sajandist.

Folkloori tagasitulek

Peale matmispaiga leiame hiitest teisigi vaimuolendeid nagu haldjad, hiieneitsid, hiiekoerad, puude hinged ja mõistagi isikulised paigapäritolud. Täna on märgata pärimusfolkloori uut kogumisperioodi ning katseid maausu hääbunud praktikaid jätkata või ellu äratada. See uus ärkamine ei ole mitte ainult Eestile omane, vaid on toimumas viimastel kümnenditel ülemaailmselt.

Loomingulise tandemi Grafolkloor töö edasi arenedes plaanivad kunstnikud avastada pärimuskultuuri erinevates riikides, alustades Lätist, Skandinaaviast ja Šoti Shetlandi saartest, võrreldes hiiepuude mütoloogiaid ning kogemusi.

Näituse installatiivne vorm on valminud koostöös arhitekt Kaarel Künnapiga, tänu kellele näeme seost arhitektuuriga looduses, kus iga organism saab tuge ja toitu teistelt ümbritsevatelt organismidelt, moodustades niiviisi kokku peene infrastruktuuri erinevatest ühenduslülidest.

“Maapind puu all kihas nagu kogudus” jääb avatuks 30. detsembrini. Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.