ARVAMUS | Loosungid “Eestimaine toit”, “Eesti köök” ja “Eelista Eestimaist!” võiks unustada kui tühja loba
Kui võiks eeldada (vähemalt kunagi võis), et turg on just see õige koht, kust kodumaal siinsest toorainest valmistatud kaupa osta saab, siis tegelikkuses pole see ammu enam nii. Käisin spetsiaalselt selle mõttega Tallinna keskturul ja nimme ka ostsin seekord produkte, mis valmistatud või kasvatatud kusagil lõunapoolsetes riikides.
Ja noh, nüanssidesse laskumata pole Eestis tehtud vene juustul lätlaste analoogiga võrreldes muud vahet kui vaid tõsiasi, et Lätis toodetu on rohkem kui euro kilo kohta odavam. Ja nii kõikide asjade puhul, alates tillist ja petersellist, lõpetades liha ja munadega — kõik on Lätist. Kusjuures seda enam isegi ei püüta varjata. Kõrvuti on nii kodumaine kui Läti-, Leedu- ja Poolamaine, kodumaiseid sordid on vähemuses ja selgelt hinna poolest kallimad.
Nii selgub, et olukord on palju laialdasem kui meil aktsiisipoliitikaga seoses räägitakse — Eesti elanikud ei käi lihtsalt Lätis odavamat joogi- ja toidukraami soetamas, vaid see odavam toidukraam tuleb ise meile n-ö koju kätte. Saadaval on isegi Poola röstsai, täpselt nagu meie Tosta, ainult maksab Tostast pea poole vähem.
On jõutud koguni nii kaugele, et Nõo lihatööstuses lätlaste jaoks tehtud kotletid ja lihapallid, pakendil kenasti lätikeelsed kirjad peal, on jõudnud ringiga tagasi meie pealinna turulettidele, hind teadagi odavam hinnaga kui kodumaise turu jaoks toodetud täpselt samasugused lihapallid.
Ja pealinna keskturg pole mingi erand, täpselt sarnane on seis ka näiteks Võru turul. Ja pole vähimatki alust eeldada, et kusagil mujal oleks see teisiti. Näiteks viimatisel Maardu suurejoonelisel sügisandide laadal, kus enam kui sadakond põllu- ja aiasaaduste müüjat, võimutsesid Läti mesi, Läti suitsusink, Läti leib, Läti sprotid, Läti aiataimed, Läti taburetid ja Läti pulgakommid.
Samamoodi edasi?
Lihtsalt kogu tõde välja öeldes tähendab see seda, et kaubandusäri on teatud põhjustel, mille analüüsimine jäägu majandusanalüütikute pärusmaaks, juba jõudsalt õõnestamas meie põllumajanduse ja toidutööstuse alustugesid. Ja ma ei räägi siinkohal talu- või ökokaubast, vaid tavalisest masstööstuses toodetud igapäevastest toiduainetest.
Seni aga, kuni ühtegi helget ideed poliitikute kandist tulemas pole, tasuks kaaluda, kas siinne põllumajanduslik tootmine ennast pikemas tulevikus üldse ära tasub. Ehk teisisõnu, kas sellel on mõtet, et muutkui kurname põllumaad, samas kui kõik põllu- ja laudasaadused meile nii raskelt, läbi häda ja poolvägisi kätte tulevad? Mingist strateegilisest omamaisest toidutootmisest ja sellega seotud julgeolekuriskide maandamisest ei ole niikuinii enam juttugi. Ennast lõhki laenanud põllumees on kui õieke väljal, mis iga väiksemagi turumuutuse korral murduda ähvardab.
Kui praegu ühel hetkel Läti piir kinni panna ja kohustada poodidel müüma ainult Eestis toodetud toidukraami, jääks suurem osa eestimaalastest nälga, sest siinmail toodetud toiduainete ostmiseks lihtsalt ei jaguks raha. Utreeritult võime öelda, et rahvas püsib hinges veel tänu lätlastest, leedulastest ja poolakatest toidutöösturitele, kes võimelised odavamalt tootma.
Õhutada võib, aga…
Nõnda et, las siis nemad hoolitsevadki Eesti elanike toidulaua katmise eest, praegused põllud aga võiks siinse rahva majaehitamislembust arvestades katta odavate tüüpprojekti järgi rajatud ridamajadega. Mõisted “Eestimaine toit” ja “Eesti köök” ja “Eelista Eestimaist!” võiks kui tühja loba unustada, asendades need millegi säärasega nagu “Igale eestimaalasele oma (põllu)kodu!”, ütleme viie aastaga.
Või kui räägitakse, et Eestimaal meeldib puudel hästi kasvada, siis lasemegi põllud metsa kasvada, saame puidutööstust arendada ja olla vähemalt milleski naabritest ees ja edukamad.
See pole öeldud lihtsalt kiusu ajamiseks, tegelik olukord kodumaise toidu ja selle eelistamise osas läheb järjest hullemaks. Jah, on huvigrupid ja nn fännklubid, kes seda veel teevad, aga isegi nemad käivad juba salaja, kui kaamerasilma jälgimas pole, turult odavaid Läti juurikaid ostmas.
Seni, kuni naabrite pakutav söögikraam jääb poodides-turgudel oluliselt odavamaks kodumaisest, mõjub ka kodumaise tarbimisele õhutav propaganda meedias suurele osale inimestest kui mitte lausa mõnitamisena, siis vähemalt käib see neil ühest kõrvast sisse, teisest välja.
Me võime küll möönda, et nõnda tarbime kräppi, aga lõppeks — süüa see ju sünnib. Leti ees seistes, rahakotti näppides ning selle sisusse kiigates langeb ostueelistus ikka odavama kraami kasuks.
