Keskkonnaministeerium selgitab: väikemetsaomanikud on toetuste saamisel eelisseisus

Eilse Maalehe vahel ilmunud Metsalehes võis Toomas Lemmingu arvamusartiklist lugeda, et keskkonnaministeerium ei eelista toetuste maksmisel väikemetsaomanikku, kuigi seadus selleks kohustab. Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja Riina Martverki sõnul pole väide korrektne.

Riina Martverk selgitab:

"Määrusega „Erametsanduse toetuse andmise alused, taotluse kohta esitatavad nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise kord, taotluse hindamise alused ning toetuse tagasinõudmise kord” kehtestatud toetuse taotluste hindamiskriteeriumid eelistavad toetuste andmisel väiksema metsaomandiga erametsaomanikku.

Seega ei ole plaanis määrust muuta. Seadusesse sai vastav täiendus sisse viidud eesmärgiga, et tagada tänane väiksema metsaomandiga metsaomaniku eelistamise põhimõte ka edaspidi.

Metsaseaduse muutmise seletuskirja suunis on aluseks, et keskkonnaminister ei hakka tulevikus antud põhimõtet muutma. Juhul kui toimub kriteeriumide muutmine, siis selles küsimuses lähtutakse seletuskirja juhisest, et püsida valitud suunal.

Kehtiv keerukas põhimõte on lühidalt ja lihtsalt lahti kirjutades järgmine: toetusmeetme eelarve jagamisel leitakse toetuse maksimaalne määr, s.o. summa, mille ulatuses saavad kõik taotlused rahastatud.

Näiteks kui toetuse määr on 1 000 eurot, siis kõik metsaomanikud, kelle toetustaotlus on alla tuhande euro, saavadki taotletud summa ulatuses toetuse. Kelle taotlus aga ületab 1 000 euro piiri, saavad toetuseks ikkagi ainult 1 000 eurot. Kuna füüsilisest isikust metsaomanike toetustaotlused on metsaomandi väiksuse tõttu reeglina väikesed, saavad nemad enda toetuse üldjuhul kätte kas täismahus või mõnevõrra kärbitult.

Nn suurmetsaomanikud (reeglina juriidilised isikud), kes taotlevad toetust kümnetes tuhandetes eurodes, saavad aga ikkagi sama summa nagu väikemetsaomanikud (toodud näite puhul 1 000 eurot). See tähendab seda, et väikemetsaomanik on toetuste jagamisel eelisseisus – tema saab erinevalt suurmetsaomanikust reeglina toetuse samas suurusjärgus, mida ta toetusena küsis.

2010. aastal, kui toetuste määramisel hindamismõõdikuid ei kasutatud, said rohkem toetust juriidilisest isikust metsaomanikud. 2015. aastast, mil hakati eristama juriidilistest ja füüsilistest isikutest erametsaomanikke, muutus olukord vastupidiseks ja toetust hakkasid saama eelkõige füüsilisest isikust metsaomanikud.

Toimunud on konkreetne nihe füüsilisest isikust metsaomanike eelistamisele ning selliselt on riigi soov ka jätkata, mistõttu on metsaseadust vastavalt ka täiendatud. Seetõttu ei ole täna korrektne väita, et toetuste jagamisel ei eelistata väikemetsaomanikku.

Maaparanduse toetuse maksmisel on oluline eesmärk.

Maaparandussüsteemid läbivad paljusid kinnistuid ning neid tuleb hooldada tervikuna. Metsamaaparandustööde tegemisel on oluline, et sellesse saaks haarata kompaktselt suuri alasid ja töö tulemused täidaksid eesmärki. Maaparandustööde tegevusest saadav tulemus mõjutab metsamassiive, kuhu kuuluvad nii väikese kui ka suure metsa omanike metsad.

Metsamaaparanduse toetus moodustab siseriiklike toetuste eelarve kogumahust väikese osa (natuke üle 10%) ning teiste peamiste toetusmeetmete (metsauuendamine, inventeerimine) puhul saavad suured ainult nii palju kui väikesed saavad. Hoolimata asjaolust, et vanade metsakraavide korrastamisel ei jagata toetust sellistel põhimõtetel nagu metsa uuendamise ja inventeerimise toetuse korral, on aastate jooksul toetust rohkem saanud siiski füüsilisest isikust metsaomanikud.

2013-2016 metsamaaparanduse makstud summad on 27.11.2017 seisuga sellised:

• 150 füüsilist isikut, makstud summa 432 798 euro;
• 44 juriidilis isikut, makstud summa 272 251 eurot."