Isetu epigeen kipub iseka geeni kannule

Isekas geen on teaduskirjanik Richard Dawkinsi ülimenuka, 1976. aastal ilmunud raamatu “Isekas geen” peategelane. Tema tees oli, et oleme isekate geenide orjad.

Kuid nüüd hakkab selguma, et on veel midagi geeniülest, geenivälist. Hoopis see epigeneetiline osa olendist tundub geenide avaldumist juhtivat.

Kui te oleksite kaelkirjak, saaksite süüa ka värskeid mahakukkumata ladvaõunu. Ning jälgida oma ülakorruse naabrite tegemisi ja nende müraallikaid. Ent kuidas saada kaelkirjakuks? Üks kindel võimalus on, et sul peavad olema kaelkirjakutest vanemad. Aga kuidas said nemad kaelkirjakuks? Läbi pikaajalise evolutsiooni, ütleb teile iga bioloog. Evolutsioon valib välja liigi püsimiseks tarvilikumad geenid. Isendid, kel neid geene pole, surevad välja.

Lapselik arvamus on, et kaelkirjak muudkui sirutas oma pead puuladva mahlakate lehtede poole ja pea pikenes veidi ning see pikenemine pärandus lastele ja nemad ajasid oma kaela veel enam õieli, ja nii edasi, kuni kaelkirjak oli oma kaela pikkusega rahul ning nii jäigi.