ARGO IDEONI KOLUMN | Putini kirev meediatsirkus
Tänavu toimus pressikonverents juba 13. korda, nii et tegu on traditsioonidega ettevõtmisega. Kuid aasta-aastalt on üha vähem tegu pressikonverentsiga klassikalises mõttes – ehk võimu ja meedia niisuguse suhtlusformaadiga, kus ajakirjandus saaks oma küsimustele vastuseid.
Selle asemel on asi liikunud omamoodi tõsielushow suunas. Kuna enamikul Vene ja Venemaal töötavatel välisajakirjanikel ei avane eales mingit võimalust Putinile küsimust esitada, siis on šanss aastalõpupressikonverentsil korraks sõna saada üpris harukordne ja väärtuslik. Ajakirjanik on paugupealt üeriigilises tele-eetris, hästi sõnastatud ootamatu küsimusega võib lausa kuulsaks saada. Iseasi, kaua see kuulsus kestaks ja on see ka midagi väärt.
Kohalike huvide laadaplats
Tsirkuse või laada moodi paistab see kohtumine juba seetõttu, et hulk küsida soovijaid võtab kaasa loosungeid, mida lehvitada ning seetõttu on Putin ja tema truu pressiesindaja Dmitri Peskov justkui sattunud maiparaadile. Oluline osa ajakirjanikest esindab Venemaa piirkondlikke väljaandeid, raadiojaamu jms, ning nende küsimuste mõte ei ole sageli mingi artikli tarvis materjali koguda, vaid pöörata kõikvõimsa Putini tähelepanu mingile kohalikule probleemile. Selle poolest sarnaneb kohtumine pressiga Putini teisele iga-aastasele tele-etendusele - “otseliinile”, kus küsimusi esitab n-ö rahvas, või vähemalt lai auditoorium.
Putini ja Kremli seisukohalt on pressikonverents võimalus näidata, et Vene president ei karda mitte mingisuguseid, ka kõige teravamaid küsimusi ja tal on alati olemas mingi omamoodi vaimukas vastus. Samas on alati püsinud õhus küsimus, kas mingid küsimused ja vastused eelkõige ülevenemaaliste ja lojaalsete meediakanalitega on ette kokku lepitud. Ent selge on ka see, et kolm tundi ja 40 minutit kestva telemaratoni jooksul kogu stsenaariumi ette kirjutada pole võimalik. Väga suur osa toimuvast on kindlasti suhteliselt spontaanne, kuigi mõni küsimus tundub peale vaadates selline, mis lihtsalt annab Vladimir Vladimirovitšile võimaluse edastada võimule tarvilikke sõnumeid.
Varlamov.ru tegi seekord huvitava statistika ja luges kokku, et 56% küsimusi said esitada mehed ja 44% naised, ning kõige enam oli küsijate seas musta värvi riietuses ajakirjanikke, järgnesid sinine, punane ja hall. Seega silmatorkav rõivastus ilmselt mikrofoni saamisel võtmeks ei ole. Enamik küsimusi aga langes ikkagi föderaalsetele kanalitele, vähem said küsida piirkondlikud kanalid ja kõige vähem välismeedia.
Teravaid küsimusi leidus
Sisult olid tähelepanuväärsed kindlasti küsimused, mida esitasid kaks tuntud naisajakirjanikku. Raadio “Ehho Moskvõ” saatejuht Tatjana Felgengauer küsis õigusriigi olemasolu kohta Venemaal olukorras, kus ühelt poolt töötab tõeline repressioonide masin, “kus kriminaalasju algatatakse [ühismeedia] taaspostituste, sõnumite põhjal, kus istutakse vangis täiesti põhjendamatute süüdistuste alusel ja see on tõeendatud Euroopa inimõiguste kohtu poolt”, kuid teisal ei kuulata üle Boriss Nemtsovi tapmise või ajakirjanik Oleg Kašini peksmisega seostatud inimesi ja naftafirma Rosneft juhti Igor Setšinit kohtusse tunnistama ei tooda (mees lihtsalt ei ilmunud kohtusse).
Putin poole sõnaga isegi nõustus Setšini osas, kuid selle kohta, et kedagi on trellide taha pandud ebaõiglaselt, vastas lihtsalt: “Nendest kelle istumapanekut te loete põhjendamatuks. Teie loete seda põhjendamatuks, aga uurimisorganid peavad põhjendatuks. Vaidluse saab neil juhtudel lahendada üksnes kohus”.
Felgengauer, kes hiljuti elas üle ränga tapmiskatse – raadiojaama toimetusse pääsenud mees üritas tal noaga kõri läbi lõigata – tõstatas kahtlemata väga reaalse ja terava probleemi, kuid Putin oma vastuses selle sisusse ei laskunud.
Teine märkimisväärne küsija oli presidendikandidaat Ksenja Sobtšak, kes on ka telejaama Dožd ajakirjanik. Põhimõtteliselt seisnes tema pärimine selles, miks võimud järjekordsete presidendivalimiste eel Putini konkurente kiusavad ja ei lase toimida ausal võistlusel. Jätame kõrvale selle, et lääne kultuuris ilmselt ükski presidendikandidaat pressikonverentsil ametisolevale presidendile küsimusi ei esitaks (Sobtšak põhjendas oma sõnavõttu asjaoluga, et Putin debattidel ei osale, seega muud võimalust küsida pole).
Putini vastus oli demagoogia kõrgtase, kus ta hirmutas rahvast Ukraina-sarnaste sündmuste ja Maidani-laadsete korratustega. “Kas te tahate, et meil jookseksid mööda väljakuid kümned sellised, vabandage, Saakašvilid?” Pikemalt võib seda tiraadi lugeda originaalkeeles Kremli kodulehelt.
Kuna kevadel seisavad Venemaal ees presidendivalimised, millel osalemist Vladimir Putin on kinnitanud, siis on iga tema avalik esinemine isegi suurema tähelepanu all, kui harilikult. Sobtšak on Putinile ilmselt üpris mugav konkurent, sest esindab Vene tavapoliitika keskmisega võrreldes radikaalseid seisukohti, näiteks seda, et Krimmi annekteerimine oli viga. Taoline liberaalsus on Venemaal siiski väikese niši mõttevool. Esialgu on Sobtšakil lastud üsna tihedalt tele-eetris sõna saada, mis näitab ka seda, et Kremli seisukohalt on tähtis jätta kasvõi näivus, et valimised tulevad üsna vabad ja Putin võidab konkurente ausalt.
