KOMMENTAAR | Kas põllumajandusettevõtetel on tõesti kohustus hädaolukorras surra, piuksugi tegemata?
"Seakasvatajatega mind küll enamat ei seo kui lihtsalt solidaarsus selle raske ja antud hetkel ka riskirohke tegevuse asjus. Ja mulle tundub, et praegu tehakse neila valimatult ülekohut, kui rääkida sellest, et majandusminister Kadri Simsonit seostatakse kättemängimisega oma elukaaslase Teet Soormi (toona - toim) juhitud ettevõtetele," kirjutab AS Saidafarm nõukogu esimees Juhan Särgava.
Olime ju ise vahetult juures, kui see “seaõnnetus” toimuma hakkas. Vähene (riigieelarveline - toim) toetus kattis vaid väga minimaalset osa tekkinud kahjust.
See ei olnud üksnes ettevõtja kahju! See oli rahvusliku ulatusega kahju, mille hukatuslikkust toetus ainult veidi leevendada aitas, selle täies ulatuses katmisest ei saa rääkidagi.
Sellegi vähese rahakese võimalikult mõistliku jagamise eesmärgil kulutati ütlemata palju närvi, paljudel ümarlaudadel. Kuni kõigile sai selgeks, mida ja milleks kasutada võib ja saab.
Ülimuslik häbematus on alavääristada kasvõi üht eurosenti, mis seakahju leevendamiseks käiku lasti. Eelkõige nende poolt, kes ise olid raskel hetkel eemalseisjad.
Sellest toetusest ei saanud ükski omanik “limonaadi lõhna” kah nuusutada. Kõik kulus, et päästa, mis päästa annab!
Kui palju jäi kaduvikku, saame aimu, kui võrrelda sigade arvu enne ja nüüd.
Eriti küüniline näib sellist artiklite puhul “pealepandud kohustus” ettevõtlusega hädaolukorras surra piuksugi tegemata, veel vähem mingitki abi küsida.