ÜKS VILDE ja lauatäis heas toonuses pruute

Kuidas katta lauda kirjanik Eduard Vildele, kes oli oma aja kohta peen mees, kuid kelle enda söömisharjumused olid üllatavad ning tegelased enamasti poolnäljas? Sajandivanused kokaraamatud aitavad rajale.

Valmistume katma lauda Eduard Vilde aegsete parimate tavade kohaselt. Kasutame tema ajastu kokaraamatuid, neis aga õpetatakse järjepanu, kuidas teha toite härjasabadest või siis vasikapeadest (löö pooleks, eemalda aju, pane patta). Vasikapeast saaks valekilpkonnasuppi, aga vasikapeade suhtes on mõnel kokkajal tõsine tõrge (“Vaene väike loom, mina seda suppi ei söö!”) ja need jäävad teistele katsetada.
Olemegi mõttes üha uute rasvast nõretavate roogade juures, kui Maakodu toimetaja Kristel Kirss tuleb lagedale ootamatu teatega. Kultuurse inimesena on ta külastanud Kadriorus Vilde majamuuseumi ja saanud jälile, et kirjanikuhärra olla olnud taimetoitlane!

Kui mõelda, siis tõesti, Vilde teostes ei ole rõhk mitte söömisel, vaid söömata olemisel.
Püüame kahe Kristeli juhendamisel valmistada “Daani kokaraamatus” (1926) soovitatud toitu: praetud soolapekk õuntega. Pekk tuleb õhukesteks viiludeks lõigata, krõbedaks säristada, samas rasvas õunaviilud praadida ja siis pekiga kihiti taldrikule laduda.

“Kes sellist toitu teeks,” imestab meiega pliidi ääres liitunud Gaute Kivistik. Tal on kästud panni valvata ja ta seisab, kahvel torkevalmis, kuumava pliidi juures.