Lätlased on jõulude ajal maailma viimased hallherne sööjad
Lätlaste rahvapärimus annab häid suuniseid, kuidas pühadeaeg lätilikuks teha. Enamasti leidub igas suuremas sugulaste ringis ikka mõni entusiast, kes nüüdki seakärsa kruupidega lauale paneb või kalasoomuse rahaõnneks kaukasse poetab.
Hallhernes on see tummine ürgtoit, mis on kogu täiega lätlaste jõululauale alles jäänud. Omamoodi uhkust tekitab lätlastele seegi, et teadaolevalt ükski teine maailma rahvas pruunika värvusega hallherneid enam õieti ei söö. Parima herne saab ise keetes, aga Läti poeriiulitele ilmuvad just jõulude ajal viieliitrised purgid valmiskeedetud hallherneste ja rasvaga, mis peaks hernehimu küll järgmise aastani ära peletama.
Verivorsti kõrvale sobis vanematel aegadel ja sobib ka nüüd meeõlu, mida lätlased viimastel aastatel vaikselt Eestissegi on eksportima hakanud. Kuuma joogi rolli täidab mustsõstramahl, kuhu sobib juurde valada Riia palsamit.
Talvine pööripäev oli pillerkaar
Kui praegu on jõulud vaikuse ja rahu aeg, siis ürglätlastele oli pööripäev pillerkaar, kuna valgus hakkas vaikselt tagasi tulema ning sel tähtsal puhul toodi lauale kõik, mis aita kogutud.
Läti jõulukogunemistel kostub tihti vanarahvalt pärit juttu, et jõuludel õhtusööki süües peab lauale mahtuma vähemalt üheksa erinevat rooga. Folklorist Aīda Rancāne teatab koguni, et tosinast roast vähemaga ei saa leppida, kuna pööripäevapidugi peeti kunagi kaksteist päeva.
Kahtlemata küpsetati jõuluaegu värske leib ning hulganisti kooke ja pirukaid. Eri viisidel küpsetati liha ja vorste, mida serveeriti kapsa, kaalika ja peediga, millele hiljem lisandusid porgand, kõrvits ja Kuramaa hertsog Jakobi imporditud kartul. Soolatud kurgid ja seened hakkasid tänu mõisnikele asenduma marineeritud seente-kurkidega ning keedetud liha kõrvale tuli rohkem ahjuliha.
Jõululauale on sobilik panna suurem kala, jõulude ajal peamiselt karpkala. Raha ja sissetulekut sümboliseeriva kala soomust kanti kaasas ning mõni poetab soomuse siiani rahakotti.
