"Aastaringselt olin rattaga väljas, kott seljas. Ratta peale sai ju metalli laduda hästi. Vahel oli nii kiire, et panin mõnest ratturite trennigrupist mööda. (Naerab.) Seda ei saa öelda, et sellise eluga saab laisk olla – kogu aeg ju mõtled, kust mida saada, ja pead kiirelt tegutsema, et keegi ette ei jõuaks."

Samas tunnistab Rein, et sain aru, et linnas ei tule loobumisest midagi välja. Juba kaks korda oli ta proovinud narkootikumide tarbimist maha jätta, edutult.

"Samas kuidagi tundsin, et nüüd on aeg," ütleb ta ajas tagasi vaadates ning nendib, et kolmas kord läks õnneks.

Kus ja mil moel mees narkosõltuvusest vabanes ning mida ta arvab narkomaanidele mõeldud süstlavahetuspunktidest, sellest loe homsest Maalehest.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena