Peeter Hussar: jahipidamine on vaikimise kunst

Paarikümne aastaga oleme jõudnud olukorda, et isegi maamajapidamistes ei peeta enam loomi ega linde selleks, et mõni neist toiduks või mõnel muul moel oma tarbeks ära tarvitada.

Seetõttu on ka kaduma läinud kogemus, et looma-linnu elu lõpetamine on loomapidamise loomulik osa. Samamoodi on jahipidamisega: enamikul inimestest puudub otsene kokkupuude selle tegevusega. Urbaniseerumise kaasmõju on igasuguse tapmise hukkamõistmine, tihti lihtsalt puhtalt emotsionaalse, mustvalge otsusena.

Viimastel aastatel on üliinnukate loomakaitsjate surve tõttu levinud jahimeste hulgas seisukoht, et oma tegemistest on mõistlik võimalikult vähe väljaspool oma kitsast seltskonda rääkida. See surve on viinud vaikselt sinnamaani, et ka kõige asjalikumatele jahipidamist kajastavatele kirjutistele järgneb tihti jahimehi ja jahipidamist ründav mõtteavaldus. Eriti suurt kõlapinda leiavad just avalikku elektroonilisse ruumi ringlema juhtunud pildid.

Tihti on viinud samasuguse tulemuseni ka jahinduse positiivsed kajastused ajakirjanduses. Hoolimata asjalikust ja ehedast huvist jahimeeste toimetamiste vastu võivad sellised kirjutised ärritada mõne loomakaitsjast jahivastalise tundeid ja tuua ikkagi kaasa ägeda negatiivse reaktsiooni.

Omalaadi õpetliku kogemuse andis selle suve ühe karujahi järellainetus Virumaal. Algul maakonnalehes igati asjakohaselt jutuks tulnud jahilkäigu lugu hakkas mingist hetkest elama sotsiaalmeedias üsna tormilist elu. Sealt jõudis asi nii keskkonnaministeeriumisse kui ka -inspektsiooni, kes olid sunnitud “signaali” ametlikult menetlema. Paar nädalat sekeldamist vaibus, kui leidis kinnitust, et karu küttimisel oli kõik tehtud kooskõlas seadustega. Kui ajakirjanikuga teemat arutasime, siis imestas ta, kuidas on küll nii, et sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses arutatakse innukalt asjade üle, mille kohta erialainimesed saavad langetada otsuse alles nädala pärast, kui proovide vastused on laekunud.

Püüdkem ise arengut juhtida

Omakeskis (jahimeeste seas - toim) oleme otsustanud, et kõike seda, mis jahist kaugel seisvat inimest häirida võiks, püüame toimetada viisil, mida oleks võimalikult vähe märgata. Näiteks väldime jahil tehtud piltide jõudmist sotsiaalmeediasse, et see ei kutsuks esile negatiivset reaktsiooni. Kui me sellega aga liiga kaugele läheme, siis ei tule see tingimata kasuks. Avalikkusele võib jääda petlik mulje, nagu olekski meie tegemistes midagi varjamisväärset.

Oleme jõudnud üsna väljapääsmatusse olukorda. Et mitte riivata nende tundeid, keda jaht maailmavaateliselt või emotsionaalselt häirida võiks, püüame võimalikult vähe oma tegemisi väljapoole näidata. Mida vähem aga oma tegemistest teistele teada anname, seda võõramaks neile muutume. Mingil hetkel ei ole siis enam vahet, kui palju ja milliste argumentidega me oma tegemisi tutvustame.

Kaaskodanikud langetavad otsuse meie kohta neile kõige teravama emotsiooni najal.

Arengut tuleb ise juhtida

Arvata on, et ka tulevikus jälgitakse jahimeeste tegevust eelhoiakuga. Siin pole meil väga palju valikuid ja erilist sümpaatiat me tõenäoliselt välja ei teeni. Kui jääme kaitsepositsioonile, siis sunnitakse meid alatasa oma tegemisi õigustama. Teine võimalus on ise arengut juhtida. Meil on võimalus leida sedavõrd arusaamist, et meid vähemalt hukka ei mõistetaks.

Meie võimalus on koostöövalmilt ära kasutada kõik meie tegemisi asjakohaselt kajastavad kanalid. Ei tohi lasta end provotseerida rünnakutest meie tegemiste vastu. Enamasti ei ole need pahatahtlikud, inimestel on õigus teistsugusele arusaamisele asjadest.

Lisaks sellele, et jaht annab meile väga palju emotsionaalseid elamusi, õpetab see ka kannatlikkust ja püsivust.

Jaht on vaikimise kunst. Selle ütlemise sügavamat mõtet olen alles aja jooksul mõistma hakanud. Kahju oleks, kui sellest sügavalt filosoofilisest mõttest areneks kogukonna survel salgamise kunst.

Ajakirjanik Margit Kilumets: serveeringu küsimus

Minu tuttavate hulgas on mitu jahimeest. Tänu neile ja neljale aastale, kui tegin Eesti Televisioonis saadet “Osoon”, tean jahipidamisest nii mõndagi. Vähe sellest, paar korda olen töökohustuste tõttu isegi jahil manulisena kaasas käinud: tõsi küll, peamiselt, näpud kõrvas, mõne põõsa veeres värisenud ja lootnud, et põdrapull seekord ikka jooksu saaks.

Jah, mina olengi see, kes ei taha Vikerraadios hommikuprogrammi tehes vaadata maakonnalehe esiküljel verise karu pilti ega lugeda ette allkirja: “Nii lõppeski tol kargel hommikul mõmmiku elu”. Küsimus pole selles, et ma mõistusega ei saaks aru jahipidamise vajalikkusest ega oskaks ausaid ja eetilisi jahimehi oma südames tunnustada, aga mulle ei meeldi serveering. See uhkustamise, rinnale tagumise ja eksponeerimise noot nende juttude ja fotode juures.

Mul ei ole imeretsepti, kuidas kirjutada ja kajastada jahipidamist nõnda, et see avalikkuse tundeid ei riivaks. Võib-olla võiks võtta eeskuju saarlastest, kelle lood kohalikes lehtedes kirjeldavad näiteks huntide küttimist peaaegu alati kõrvuti artiklitega neist lambakasvatajatest, kes huntide rohkuse tõttu igal aastal hunnituid kahjusid kannavad. Need on tasakaalustatud lood.

Paradoksaalsel moel võitsid jahimehed kõige suuremat mainekasu arvatavasti viimatisest, eriti traagilisest loost Nõo jahiseltsi maadel, kus salaküttidega arveid klaarima läinud aus ja eetiline jahimees lihtsalt mõrvati. Kahjuks ei leidnud ma tol nädalal, kui kogu Eesti avalikkus sellest tragöödiast kohises, ühtegi jahimeeste enda kirjutatud artiklit või järelehüüet mehele, kes seda kindlasti väärinuks. Võib-olla ei jäänud need kirjutised mulle silma, aga tegelikult oleks jahimehed ise pidanud tegutsema ja ühiskondliku diskussiooni algatama, sest pinnale tõusis ju kümneid probleeme?! Riiklikust järelevalvest ja omakohtust kuni sellise filosoofilise küsimuseni välja, kas jahimehel ja jahimehel on vahe. Kui on, siis milline?

Ma olen kaugel sellest, et toonitada: äärmuslikud ja rahvast raputavad olukorrad on jahimeeste parim võimalus oma eetilisi tõekspidamisi selgitada. Vastupidi, pehmelt ja maitsekalt oma tegevust ajakirjanduse kaudu au sisse tõsta oleks palju õigem, aga see on kahjuks ka mitu korda peenem kunst.

Jõudu nüansside äratabamiseks ja oma võimaluste leidmiseks!

P.S. Kõige toredam on olla raadios tööl sel jõuluaegsel hommikul, kui saab ette lugeda teate jahirahu väljakuulutamisest Eesti metsades!

Allikas: ajakiri Eesti Jahimees, avaldatud toimetuse loal