PROOVISÕIT | Grand Cherokee pehmet pinda ei karda
Aga aasta aastaks, selle auto loos tundub tavadel hoopis suurem tähtsus kui mõnegi teise margi puhul. Ning hind, vanas rahas nii miljon krooni, jaotab ka publiku kenasti nendeks, kellel on midagi selle džiibi kohta öelda ja nendeks, kes peavad suu kinni hoidma.
Aga väike proovisõit siiski
Kuna see neljas aastaaeg ei tule ega tule ja läheb mõne kuu pärast tõenäoliselt märkamatult kevadeks üle, on juba mõnda kuud sobiv hetk proovida, kuidas nelikvedu ka nn tavatingimustes töötab. Täpsemalt: pole vaja minna rannaliiva räsima ega sooserva suruma. Ka pehmet põldu päritolult maamees ju sõtkuma ei kipu, piisab metsa väljavedajate jälgedest.
Mõni tee ongi nüüd kui isetekkeline katsepolügoon: sisse sõidetud rada, milles muhud, lohud, mättad ja kergeusklikke varitsevad kivid. Õnneks on Jeep veovariantidega hästi varustatud: 4 WD Low, Sand, Snow, kõik kirjas küll inglise keeles, aga piisavalt argises selleks, et neid õige koha peal kasutada.
Auto, saades korraliku impulsi kolmeliitriselt turbodiislilt, otsib oma, närib mudast teed ilma liigset kaevumata, rööpaid sügavamaks uuristamata. Ratas, mis nõndasama libisema kipub, saadab oma jõu sellele, mis kõige kindlamini peab.
Kivikartus madalama põhjaga auto omanikul ning paepealse maa pojal nii lihtsalt siiski ei kao. Õnneks pumpab nupp Up sõiduriista veelgi kõrgemale kui ta maapinnast niigi on. Piir on 272 millimeetrit. Õnneks on ka nupp Down.
Aga jätame pehme ja püdela
Võtame halli argipäeva, mida Grand Cherokee varustus värvikamaks aitab muuta. Roolisoojendus, ekraanilt sätitav istmete soojendus, vägev raadio koos kõlaritega, mille heli pärast istud veel hiljemgi maja ees autos ja lihtsalt kuulad muusikat.
Kõiksugu viisidel toetatud navigeerimine, kolm sõidurežiimi: lisaks tavalisele eco ja sport. Mitmesuguste abiliste, sealhulgas start–stopi, välja lülitamise võimalus. Üle 70 turvasüsteemi, lubavad müüjad.
Kaks klõpsu puldil – ja pakiruum juba avaneb. Mingi aatrium see ruum pole, aga korraliku elektripliidi ja pisikese külmkapi paneb korraga sisse küll. Kaheosaline laeaken. Disain siin, kujundus seal, natuke nahka, pisut puitu – ühesõnaga, on olnud aega ja tahtmist jännata.
Seega: kui nõutav raha olemas või liisingleping sõlmitud, vajuta gaasi. Kaheksakäiguline kast vahetab nii, et sa ei pane tähelegi, korraliku kaaluga haagise võid ka veel järele ühendada. Kütusekulu (ilma haagiseta) jäi proovisõidul 11,6 liitri juurde.
Vedrustus ei luba väiksemaid lohke tundma hakatagi, kurvi keerata on kerge ja kindel. Kaugtuled näitavad kaugele, lähituled kontrastina pigem (ehmatavalt) lähedale.
Külmema ilmaga tundus kuidagi eriti mõnus eemalt käivitamise võimalus: kaks klõpsu ja mootor juba nurrub.
