ARGO IDEONI KOLUMN | Kellele ei sobi Boriss Nemtsovi väljak?
Minule pole lõpuni selge, kuidas see mõjutab nüüd Vene saatkonna postiaadressi (näib, et jääb pigem seniseks), kuid igal juhul hakkab nüüd osa senisest Wisconsini avenüüst olema Boriss Nemtsovi väljak (Boris Nemtsov Plaza). Otsus on esialgu ajutine, ning alalise õigusakti vastuvõtmine selle kohta seisab Washingtoni linnal veel ees.
Tänavajupi ümbernimetamise asja ajamas olid Washingtonis kohal ka Boriss Nemtsovi tütar, Deutsche Welle ajakirjanik Zanna Nemtsova, demokraatiaaktivist Vladimir Kara-Murza jt. Kumbki neist, nii nagu ka Boriss Nemtsov ise, on Eestis väga hästi tuntud. Kõik nad on näiteks osa võtnud Tallinnas peetud Lennart Meri konverentsidest.
"Nemtsovi sild" Moskvas
Venemaa endine asepeaminister Boriss Nemtsov mõrvati Moskvas 27. veebruari hilisõhtul 2015. Tapmispaik asub Kremli läheduses, üle Moskva jõe kulgeval sillal. Pärast traagilist sündmust tekkis sillale kodanikualgatuslik memoriaal, mida Moskva võimud järjekindlalt ära koristavad, ent samasuguse järjekindlusega on see juba ligemale kolm aastat taas üles seatud. Mitteametlikult tuntakse paika "Nemtsovi sillana", ent on ilmne, et tänase Venemaa võimu tingimustes sild endale seda nime ametlikult ei saa.
Moskvas on võetud Ameerika poliitikute otsust kui ebasõbralikku sammu, ning president Vladimir Putini pressiesindaja Dmitri Peskov viitas sellega seoses USA-Venemaa suhete olukorrale, mis "jätkuvalt, pehmelt öeldes, jätab soovida." Otseselt pole Kreml tahtnud Washingtoni sammu kommenteerida. Küll aga on seda teinud teised erinevat masti Vene poliitikud, näiteks riigiduuma väliskomitee aseesimees Dmitri Novikov pidas seda Venemaa siseasjadesse sekkumiseks.
Kremlil muidugi on avalikult ebamugav sõna võtta Boriss Nemtsovi mälestuse jäädvustamise vastu, kuigi mees oli üks Putini võimu vihasemaid ja järjekindlamaid kriitikuid. Pärast mõrva mõistis president Putin selle hukka, ning nõudis siseministeeriumi ametnikelt, et poliitilised mõrvad Venemaal peavad lõppema. Üldiselt on Kreml käsitlenud avalikkuses Nemtsovi tapmist pigem kui provokatsiooni, mis justkui korraldati eesmärgiga kahtlustada selle korraldamises Venemaa juhtkonda. Vene kohtus mõisteti mullu suvel mõrva eest süüdi viis tšetšeeni päritolu meest, kes said 11-20 aastat vanglakaristust. Nemtsovi perekond aga uurimistulemustega rahule jäänud ei ole, ning Vene avalikkuses püsib kahtlus, et mõrva tegelikud korraldajad on paljastamata.
Nemtsov polnud eliidile võõras
Selle vastu, et Washingtonis hakkab asuma Boriss Nemtsovi väljak, on Venemaa võimueliidil tegelikult keeruline välja astuda veel ühel põhjusel. Erinevalt näiteks praegusest opositsiooni eestvedajast Aleksei Navalnõist, kes on võimuvertikaali seisukohalt mitte keegi ning kelle nime väljaütlemist president Vladimir Putin avalikkuses väldib, on Boriss Nemtsov eliidile hästi tuntud, võiks öelda omainimene. Tegemist on ikkagi president Boriss Jeltsini administratsioonis kõrgele kohale jõudnud poliitikuga, kes oli kahes Venemaa valitsuses asepeaminister. Aastail 1997-1998 oli Nemtsov Viktor Tšernomõrdini juhitud valitsuses esimene asepeaminister, ning järgnenud Sergei Kirijenko valitsuses 1998. aasta augustikuuni asepeaminister.
Kirijenko valitsus kukkus teatavasti Venemaad tabanud finantskriisi tõttu, kus Vene valitsus muutus sisuliselt maksejõuetuks. Kuid Nemtsov pääses kogu sellest jamast suhteliselt puhtalt, teda keegi rubla katastroofilises kukkumises süüdlaseks ei teinud ning tema poliitiline karjäär oleks võinud ka edukalt jätkuda. Tegelikult jätkaski Nemtsov mõnda aega duuma asespiikri kohal, ning n-ö leppimatusse, süsteemivälisesse opositsiooni läks alles siis, kui paremliberaalsed jõud Vene poliitiliselt maastikult sisuliselt välja puksiti.
Fakt jääb faktiks - nii Nemtsov kui Putin olid ju president Jeltsini meeskonna liikmed, küll eri aegadel, ent see asjaolu tegi võimatuks Nemtsovi lihtsalt ignoreerida, nagu see toimub Navalnõiga. Nemtsov näitas ka hiljem üles harukordset poliitilist vaistu, vastupidavust ja järjekindlust, tehes näiteks Sotši linnapea valimistel niisuguse kampaania, mille eest ka ükski Lääne poliitik ei oleks pidanud häbi tundma.
Chavezi või Snowdeni tänav Moskvas?
On siiski selge, et Venemaa võimupooldajaist aktivistid ja jüngrid Washingtonile antud sammu niisama ei andesta. Sestap on käinud ka Vene internetiavarustes elav arutelu selle üle, kas näiteks Moskva linnavõim astub omalt poolt mõne "tit-for-tat" sammu ehk tuleb ka ettepanek Moskvas asuva USA saatkonna esise tänava ümbernimetamiseks. Saatkonna aadressiks on täna Bolšoi Devjatinski pereulok (põiktänav) 8. Sotsiaalmeedias on uuteks "vastukäigu" nimedeks välja pakutud küll Saigonist pagemise tänav (ulitsa begstva iz Saigona), Venetsueela endise liidri ja tuntud USA-vastase Hugo Chavezi tänav, venemeelse Prantsuse näitleja Gerard Depardieu' tänav. Kes teab, võibolla jõutakse nendes aruteludes välja ka näitleja Steven Seagalini, kes on Venemaal pea omainimene, või USA iseseisvussõja reeturist kindrali Benedict Arnoldini. Üks loogilisim valik oleks muidugi luureagentuuri NSA saladused paljastanud põgenik Edward Snowden, ent harilikult siiski ei nimetata tänavaid ega väljakuid elavate inimeste järgi.
Võimalik, et see debatt ka vaibub, ning otsest vastukäiku Moskvalt ei järgne. Teisalt jällegi, Venemaal on kevadeni käimas presidendivalimiste kampaania ning mis oleks mugavam, kui arutada avalikult pigem sellise elukauge teema üle nagu mõne tänava nimi, selle asemel et rääkida Venemaa perifeeria elujärje viletsusest või Vene majanduse mahajäämusest võrreldes läänemaailma ja Aasia tiigritega.
Muidugi ei ole Nemtsovi nimega väljaku saaga ainus omataoline, ning mõtteharjutusi selle kohta, kuidas saaks näiteks Moskvat trollida mõne tänava nimega, on olnud väga palju. Ukraina pealinnas Kiievis asub Vene saatkond Õhulaevastiku (Povitroflotski) tänaval ning sellele on välja pakutud küll Boriss Nemtsovi ning ka Stepan Bandera nime. Viimane mõjuks muidugi võrreldes Nemtsovi omaga Venemaal umbes kümnekordse punase rätikuna.
Eestis õnneks pole jõutud niikaugele, et keegi tõsiselt arutaks Tallinna ajaloolise Pika tänava ümbernimetamist vaid seetõttu, et seal asub (märksa lühemat aega, kui tänava nimi on kestnud) Venemaa saatkond. Sotsiaalmeedias on selliseid vihjeid mõned olnud. Kuid sellist kultuurimõrva ajaloolise tänavanime kallal lihtsalt ei oleks kellelegi vaja ning kasu poleks sest ei Tallinnal, Eestil, Venemaal ega üldse mitte kellelgi.
Õnneks on ka Moskvas selles osas kõik rahulik, ning kuigi mõnda aeg oli üleval teema, et Eesti saatkonna asukoht Malõi Kislovski põiktänaval võiks olla hoopis pronksöö rahutuste käigus tapetud Dmitri Ganini nimeline, on selline algatus ammu vaibunud.
Nemtsovi puhul aga on mõtet oodata pigem seda, et tema kui tõelise patrioodi, teeneka riigimehe ja aktivisti mälestus ikkagi saaks kord ka Venemaal endal mõistlikul ning väärikal moel jäädvustatud.
