Kolme lapse ema: kui viieliikmelise pere toitmiseks on nädalas kasutada 50 eurot, on turul käimine e-poes ostlemisest kasulikum
"Kui alguses tundus, et söögist jääb puudu ja varude soetamine on võimatu, siis tegelikkuses on meil ka 50 euro piires toimetades toitu üle jäänud. Iga nädalaga muutub majandamine lihtsamaks ja eelarve justkui venib," kirjutab oma blogis 26aastane kolme lapse ema, väikeettevõtja ja kokandusentusiast Mirjam.
Turult ja kõrvalasuvast Maximast kaupa soetades jätkus viiekümnest eurost kuidagi eriti suure hulga kauba soetamiseks, mistõttu olengi hakanud tõsiselt ümber hindama e-poest ostmise kasulikkust meie pere tarbimisharjumustele ja eelarvele.
Poes käima ma regulaarselt kindlasti ei hakka, see on selge. Esiteks on kord nädalas ostlemine ikkagi superhea säästulahendus ja minu kui lastega ema ning väikeettevõtja (nüüd ka: aktiivse säästuentusiasti) jaoks on igasugune ajasääst väga väärtuslik.
Aga siiski olen hakanud mõtlema: miks peaksin ma iga nädal ostma kolm plastikkarbitäit hakkliha hinnaga 4,48€/kg, kui saaksin osta omaenda taarasse (müüja lahkel loal, muidugi) 75:25 hakklihasegu kilohinnaga 3,20€? Või tellima pimesi suure kilohinna ja kehva kvaliteediga lõhet, kui võiksin turu kalalettidelt valida soodsa kilohinnaga koha, turska või kasvõi angerjat?
Miks mitte ka imeodavat supikogu või nahkasid, mida üle fileerides saaks naeruväärse kilohinnaga soolalõhet teha (see on ühe Kogumispäeviku liikme geniaalne nipp, tema ostab nahad Stockmannist)? Ja ühes turulkäiguga külastada ka kõrvalasuvat Maximat ning kasutada sealseid allahindlus ja päästa sealt kukkuva päevaga kaup?
Koonerdamisse ei usu
Toidu arvelt koonerdamisse ei uskunud ma varem ega usu tänagi, aga oma tarbimisharjumuste piiramine pakendikoguse ja äravisatava toidu hulga vähendamise eesmärgil oli minu jaoks küll vajalik ja silmiavav.
Praegu on külmkapis täpselt nii mitu toorainet, kui sel nädalal toidusse kulub ja nädala lõpuks saab kapp tühjaks. Kui varem ostsime asju, mis justkui “peaksid” kapis olemas olema (näiteks leib ja võileivamaterjal), aga mida keegi meie peres tegelikult ei tarbinud, läksid need täiesti raisku.
Säästukuul olen suppide kõrvale küpsetanud plaadipirukat ja sepikut, millest jätkus täpselt nii kauaks kui vaja ja miski ei jäänud kilekotiga laual olevasse korvi hallitama. Nüüd jääb mul üle ainult leiba küpsetama õppida – viimati läks päris pahasti (loe: mu leib maitses nagu okse, vist pahaksläinud juuretise tõttu).
Tänu sentide veeretamisele sain selgeks ka suure hulga mind puudutavaid kilohindu, millest ma varem teadlik ei olnud. Ja mulle tundub, et see on seesugune teadlikkus, mis mind väga rõõmustab ning mul alateadlikult paremaid valikuid teha aitab.
Ma ei ütle, et ma igal nädalal Maximas pensionäridega või kilohinna üle arutlema hakkan (sedaon ette tulnud), aga kogemuse eest olen tänulik ikkagi. Ka avastasin uute brändide soodsamaid tooteid ja nentisin, et osa sellest on ebakvaliteetne ja maitseb ebameeldivalt. Viimaste hulgas näiteks riis ja täisterapasta. Samas ostsin Kalewi jahu asemel sama tüübi Säästu jahu ja mitte mingisugust vahet meie harilike igapäevaste küpsetiste puhul võimalik täheldada ei olnud. Ikkagi tuleb ära proovida need sama koostisega nimetud brändid – ei ole mõtet täpselt sama asja eest rohkem maksta!
Neid pudelikesi olen üldse boikoteerinud, sest minu meelest on nad koledad ja ebapraktilised. Olengi oma maitseaineid parema lahenduse puudumisel siiani nendessamades kotikestes hoidnud ja ühte kasti koondanud. See on siiski kaootiline lahendus.
Kui pähklite ja maitseainete lahtiselt soetamine Kogumispäevikus korra jutuks tuli, otsustasin selle asja kätte võtta ja Magazinist sobivad anumad leida. Käisimegi möödunud pühapäeval ära, suundusin sirgel sammul purkide juurde ja leidsin kohe täpselt sellised nagu vaja oli.
Kitsama kaelaga pudelikesed, mis on ideaalse suurusega, imeilusad ja superpraktilised. Tegin neile Dymoga sildid peale ja nüüd on igal asjal päris oma kodu, maitseained on nähtaval ja mugavalt kättesaadaval. Plaanin maitseaineid edaspidi soetada suuremates kottides ning kindlasti proovin ära ka maitseainete lahtisel kujul soetamise. Natuke olen skeptiline, aga kui see kuu mulle üldse midagi õpetanud on, siis seda, et kõik tuleb omal nahal ära proovida.
Kohv ja varud
Kohv eelarvesse ei mahtunud, hindasime selle majapidamiskuluks ja ostsime säästukuul avastatud Kohvioutletist, kus mu lemmikkohv 10,99 €/kg maksis.
Sama kehtib ka kõigi muude ürtide ja kodus kasvatatavate viljade puhul (keegi õpetas Kogumispäevikus, et külmutab oma aia tomateid!), mistõttu võtsin endale säästupuhvri kasvatamise eesmärgile lisaks ka eesmärgi soetada kasvuhoone. Tegelikult oleksime me selle niikuinii ostnud, me lihtsalt ei oleks seda varem üldse planeerinud ega eelarvesse arvestanud. Sest me ei oska ju majandada! Nüüd aga teen teadliku otsuse võimalikult palju raha just selle nimel kõrvale panna, et jaguks nii kasvuhoone ostuks kui ka selleks, et puhver jõudsalt kasvaks. See tähendab juba järgmisel tasemel säästmist!
Kui võiks arvata, et suures aasta alguse tuhinas vastu võetud otsused veebruari saabudes vähemahvatlevad tunduvad, siis minu puhul on risti vastupidi. Mu hasart kasvab iga päevaga ja innustab mind üha enam vanadest harjumustest loobuma ning uutele võimalusi andma. Ma tõesti tahan, et mu rahaasjad alluksid minu kontrollile ja mitte vastupidi. Ma tahan, et kui kellegagi meist midagi juhtuks, ei lendaks meie maailm uppi. Ja sellise sõltumatuse saavutamise nimel on meil vaja oma tarbimisharjumuste kallal tööd teha.
Võttes arvesse, et meie pere tavapärane toidueelarve viimased poolteist aastat jäänud 400 euro piiresse kuus (vähem mitte kunagi, vahel rohkem), säästsin ma sel kuul vähemalt 200 eurot! 200 eurot, sõbrad, see on ju täiesti röögatu summa, mille me muidu lihtsalt ära söönud oleksime.
