FOTOD | Valgamaa kirjakandja Liia Piho oli parasjagu postiringil, kui naaber talle teenetemärgi saamisest teatas
Pärast esimest kõne naabrilt arvas Liia, et talle soovitakse õnne selle puhul, et fotograaf on tema tööpäeva jäädvustama tulnud – tore seegi. Järgmiselt helistajalt palus ta juba pikema selgitust ning tuli välja, et president tunnustab Liiat Valgetähe medaliga.
Hommikust õhtuni rõõmsameelne Liia ütleb esimese asjana, et hoopis auto on medali ära teeninud, kuna see teeb kogu töö ära, samal ajal kui tema rooli keerates puhkab. Pealegi ei tee ta postiringe juba aastaid jalgrattaga, millega kunagi Valgamaa kuppelmaastikuid iga ilma korral vallutama pidi.
Ümbruskonna lõbusaim ja lahkeim kirjakandja hakkas juba esimestes klassides postiljonist ema kirjade kohale toimetamisel abistama. Kui koolid läbi käidud, asus ta ametlikult postiljonitööle ning polegi õpitud ameti pidamisele pikemalt mõelnud.
Kuna postivedu on Liiale ennekõike ajaviide, siis "päris tööd" teeb ta hoopis oma talu maadel ning puutöökojaks ümber ehitatud laudas, kust viimane pudulojus kümnekonna aasta eest välja kolis. Töökojas valmis nädalavahetusel järjekordne puidust talusilt, mille Liia pärastlõunal ühe külaelaniku sissesõidutee kõrvale kinnitab. Postkast on sealsel peremehel vägev, kuid postiljon ise sealse elanikuga kohtunud pole.
„Olen näinud, kuidas tal on laternad välja pandud, et külalised koha üles leiaks, aga silt peaks asja lihtsamaks tegema,” arvab Liia autot paksu lumekattega postkasti kõrvale keerates. Tundmatutele ja tuttavatele on ümbruse ilu eest hooliv kirjakandja silte valmistanud paarteist tükki, ent postkaste parandanud, üle värvinud, posti otsa kinnitanud või oma kuludega uusi ostnud aastate jooksul lugematul hulgal.
Loe kirjakandja Liiast ning tema talvisest postiringist lähemalt neljapäevasest Maalehest.
