Piiritusekanistrist aabitsani: muhulase riidekirstus on hoiul terve sajand

Vanasti ei olnudki talus asju, mida oleks tulnud kangesti ära visata, ebavajalik pandi kõrvale oma aega ootama. Mis võõrale tundub praegu vana kolu, räägib omainimesele rohkem kui paks ajalooraamat.

Meie maja Muhumaal on ehitatud kolmekümnendate keskpaiku, ja niikaua, kui mina mäletan, on meie pööningul seisnud viis kirstu. Enamasti hoiti neis vilja, paaris kirstus aga riideid. Võimalik, et need on minu vanaisa tehtud, sest ta oli tubli puutöömees, kõik mööblitükid meisterdas oma kätega valmis.
Kui üks kirst praegu avada, siis annab see oma kihistustega päris hea läbilõike möödunud sajandist – pea iga kümnendi kohta on seal midagi olemas.

Päris kirstu põhjas on üks vanaisa nn santsukast, selline väiksemate mõõtudega. Niisugused väikesed laekad olid meestel merel laevades töötades kaasas ning neis hoiti väiksemaid esemeid.
Kandiline “petroli” kanister oli kunagi kasutuses kui piirituse vedamise abinõu. Selle äriga tegelesid peamiselt vanaisa õemees ja tema vend.
Kõige suurem kihistus selles kirstus on rahvariietest. Vanaema hakkas neid tegema 1960.–1970. aastatel, kui ta pensionile jäi.